Võidupüha või häbipüha?

Miks seda tehakse? Vaevalt küll Stalini rolli pisendamiseks Venemaa võidus, sest seda on raske isegi täna üle hinnata. Kas mitte selleks, et NSV Liit ja tema õigusjärglane Venemaa suutsid teha lääneriikidega koostööd ühise verivaenlase vastu, kelle eesmärgiks oli hävitada Euroopa, ja mitte ainult – kogu meie maailmajao tsivilisatsioon!? Viia meid tagasi keskaega või veelgi kaugemale, kui arvestada Hitleri lähikondlaste okultistlikke  ja selgelt inimvaenulikke eesmärke. Võib aru saada ka vabatahtlikest (ja mobiliseeritud) eestlastest, kes fašistide järel venides arvasid sellega kaitsvat oma rahvast sovjetliku diktatuuri eest. Paraku see ei vabanda aga ülepea selliseid meie rahvuskaaslasi, kes tegid Eestist koonduslaagri Ida-Euroopa juutidele, ja mitte ainult juutidele. Rahvuslikud eesmärgid võisid neil ju oma hämarais unelmais silme ees olla, kuid need silmad olid paraku pimestatud natsistlikust kaest. Nagu kahjuks mõne rahvuskaaslase puhul veel tänagi.

Kui see artikkel ilmub, kirendavad tänased peavoolumeedia väljaanded kindlasti taas sellest, kuidas Venemaa president Vladimir Putin ja praegune sealne võimuladvik püüavad võidu 73. aastapäeva taas ära kasutada oma võimu tugevdamiseks. Võiks ju küsida, miks üha, möödas on ju vähemalt kaks inimpõlve. Ent meenutagem, mis on Eestis tänavuse aasta sümboliks – EV 100. Kas me siis ei peaks olema uhked selle üle, et meie riik, vähemasti formaalselt, on olnud olemas terve sajandi!? Miks siis alavääristada Vene rahva suursündmust ja pidu, mis on võimaldanud neil 73 aastat elada suhtelises rahus!? Meenutagem, et meie presidentidest just Toomas Henrik Ilves, USA taustaga mees, võttis 2010. aastal julguse kokku ja käis Dmitri Medvedevi kutsel Moskva Punasel väljakul võidu 65. aastapäeva tähistamas. Meenutagem, kuidas seda ainulaadset külaskäiku hinnati Eestis. Delfis ilmus nn rahvuslaste üleskutse korraldada 9. mail Venemaa saatkonna ees pikett; artikli pealkiri oli väga kõnekas: „Ilves tantsib Moskvas inimsööjaga.“

 Arvatavasti oli Ilvese sooviks hajutada seda viha ja vaenu, mille kutsusid esile 2007. aasta aprilli lõpu pronksiööd Eestis. Hajutada nimelt just venekeelse elanikkonna, mitte eestlaste peades. Olid ju need sündmused, ehkki kindlasti osaliselt ka Venemaalt inspireerituna, siiski peamiselt sisepoliitiline sündmustik, mille vallandas toonase Andrus Ansipi juhitud valitsuse häbiväärne suhtumine Tõnismäe mälestusmärgisse, kui jäeti arvestamata nii Vene õigeusu kiriku kui ka valdava osa Eesti venelaste soovidega. Õigupoolest sülitati neile näkku. Loomulikult taunime kõik puhkenud vägivalda Tallinna tänavail. Olin ühel õhtul ja ööl koos Soome ajakirjanikega sündmuste keskpunktis ning peaaegu oleks ka meid tänavale maha surutud ja D-terminaali lohistatud. Ma ei tea, kui õigustatud olid need repressioonid ja ligi tuhande inimese kinnipidamine, eriti veel seetõttu, et reaalse süüdistuseni jõudis vaid kokk Ženja, ja temagi pääses kahjutasu 111,40 EEK maksmisest. Peamiseks kannatajaks jäid igas mõttes, nagu teame, Tallinn ja linnapea Edgar Savisaar.

Jääb siiralt loota, et tänased sündmused Tallinnas mööduvad rahulikult ning neil, kelle jaoks Võidupüha on tähtsam kui Euroopa päev, mis meie kalendreis nüüd figureerib, saavad oma kurbust ja rõõmu ka avalikult väljendada, näiteks kalmistul Aljoša juures. Loodetavasti meie tänane valitsus, kes suuresti toetub venekeelse elanikkonna häältele, suudab samuti vääriliselt hinnata tuhandete Suure Isamaasõja veteranide ja nende järeltulijate tundeid. Ent ühtlasi mõista seda, miks meie suur naaber Venemaa seda päeva endiselt nii suurelt tähistab. Ehk küll meie temperamendi jaoks liiga emotsionaalselt ja kohati ülepakutult. Vene rahval on selleks siiski õigus, sest ka sõjajärgseil aastail pole Venemaa pääsenud võrdväärsena rahvaste perre, elanud üle külma sõja aastakümned ja nüüd kogunenud Putini selja taha Lääne sanktsioonide ja sõja hirmus.

Seepärast suhtugem rahulikult neisse, kelle jaoks võidupüha on päris püha, mitte häbipüha, nagu Eesti meedia vahel veel arvab.

MART  UMMELAS

ajakirjanik

Jaga |