Ajutised raskused on lõppenud, raske aeg on saabunud

RAIVO PALMARU,      19. detsember 2001


Ühiskonna elu võiks kokku võtta ühe lausega: ajutised raskused on lõppenud, saabunud on raske aeg. Mõttetu oleks ümber jutustada 2001. aastat - eelarveraha eest võimu ostmist pealinnas, lume kruusaga katmist, litsentsi andmist kütuse solkimiseks, skandaalseid suurtehinguid riigi varaga, tipp-poliitikute maffiasidemeid, välisriikide nõustamisfirmade nuumamist kümnete miljonitega, valitsuse kapituleerumist monopolide ees (elektri, vee, telefoni hinnatõus) jne. Kurbmängu saatis terav sotsiaalne kihistumine ja inimeste ebakindlus homse ees.
Kolmikliidu võimuloleku kolmas aasta kinnitas seda, mis sai selgeks juba kahe eelmisega: riik praegusel kujul on poliitikute ja ametnike ühendus, mis annab isiklikule kasule ühiskondliku huvi staatuse. Sellele vastavad tegelikud saavutused: sisemajanduse kogutoodangu (SKT) reaalkasv on aeglasem kui eelmise valitsuse ajal, palga reaalkasv samuti, ka investeeringud (arvestatuna protsentides SKTst) on märgatavalt väiksemad. Suurenenud on aga tööpuudus, eelarve defitsiit (mis kolmikliidu kõige edukamal, 2000. aastal oli neli korda! suurem kui 1998. ehk Vene kriisi aastal) ja kuritegevus.
Viimase puhul on oluline mõista: probleem ei ole selles, et kurja tegevad inimesed on loomult pahad. Kuritegevuse põhjused on sotsiaalsed. Selles on lihtne veenduda, võrreldes töötuse määra ja registreeritud kuritegude hulka aastatel 1995-2000. Seal näeme ranget seost tööpuuduse ja kuritegevuse kasvu vahel - esimese suurenedes kasvab ka teine.
Samas kulutab Eesti tööhõivele 17 korda vähem raha kui Euroopa Liidu riigid: viimased keskmiselt kuni neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Eesti vaid 0,24 protsenti. On mõttetu teha etteheiteid politseile, nemad on vaid tuletõrjujad.
Praegune võim ei suuda ühiskonnale anda, mida ta vajab. Parajasti võimul olijad on endale pähe võtnud, et nemad tunnevad inimeste või ühiskonnagruppide huve paremini kui nood ise.
Lihtne näide. 23. aprillil oli Riigikogus lahtiste uste päev ja peaminister Laar ütles umbes 2000 külalisele oma ameti kohta järgmist (tsitaat pärit Riigikogu stenogrammist): "See on raske ja vastutusrikas töö, sest enamus otsuseid, mida sa teed, avaldanud mõju alles tulevikus… Ka praegusel hetkel on valitsus ja olen valitsusjuhina teinud neid otsuseid, mis on suunatud teades nende otsuste ebapopulaarsust antud hetkel sellele, et tagada Eesti riigile pikemas perspektiivis konkurentsivõime. See, kas ma jätkan ametis või ei jätka, see sõltub Riigikogu soovist eeskätt, see sõltub ka sellest, et valitsus suudaks oma otsuseid teha, kui valitsus ei suuda enam otsustada, siis ei pea mina võimalikuks peaministrina jätkata, sest ei ole mõtet juhtida valitsust, kes ei suuda neid valusaid, aga vajalikke otsuseid teha."
Seega: helge tuleviku nimel tuleb teha ebapopulaarseid (loe: rahvale ebameeldivaid) otsuseid. Kas ei tule tuttav ette? Võrdlemisi ulatuslik poliitilise mõtte traditsioon, mis ulatub antiikajast (Platon) 20. sajandisse (Lenin), tavatseb toetuda vaatele, et tavalised inimesed ei ole suutelised oma huve mõistma ega kaitsma. Seepärast peab valitsema väikesearvuline valgustatud osa ühiskonnast. Lenini järgi ( "Mis teha?") on ühiskonna avangard varustatud erilise teadmusega ühiskonna ja ajaloo arengu seaduspärasuste kohta. Seetõttu peab tema juhtima ühiskonda õigel (utoopilisel) teel.
Ma ei eita, et demokraatias tuleb aegajalt teha ebapopulaarseid otsuseid. Kuid kui ühtevalu korrutatakse, et kõik otsused on ainult ebapopulaarsed, et mõttetu on juhtida valitsust, kes ei saa teha rahvale ebameeldivaid otsuseid, siis on midagi väga viltu. Laari stenogrammilõik lõpeb nii: "Igaüks peab tegema oma tööd, minu töö on teha seda, mis on suunatud tulevikku ja seda ma jätkan, olgu need otsused nii ebapopulaarsed kui tahes. Aitäh! (aplaus saalis)".
See, mida tavatsetakse nimetada usalduskriisiks ja poliitikast võõrandumiseks, on tegelikult demokraatia kriis. Just sel taustal saame hinnata aasta lõpus arenema hakanud sündmusi: presidendi valimise tulemust ja Tallinna võimu lagunemist. Usun, et samasuunaline areng jätkub ka 2002. ja 2003. aastal. Üldtendents on positiivne. Ühiskonna eri gruppide huvid esindatakse poliitikas laiemalt. Tulemuseks on tasakaalustatum ja seeläbi kiirem areng.
Ent mõistagi peituvad siingi ohud. Probleem on, et majandusliku ülemineku käigus on keskkihid vaesestatud. Sedamööda, kuidas postkommunistlikud müüdikesed end ammendavad, hakkavad valijate poliitilised eelistused üha rohkem peegeldama sotsiaalmajanduslikku jaotust. Siin aga on pilt selline, et ühiskonna madalama klassi moodustab juba pool elanikkonnast. See määrab eelistused vasak-parem skaalal. Aga just tugev ja arvukas keskklass on stabiilse demokraatia eeldus.
Ses olukorras tuleks teha panus keskmisele ja väikeettevõtlusele, eesmärgiga laiendada ettevõtjate kihti ja ühtlasi keskklassi. Vastasel juhul asetub koorem lihtsalt riigivankri teisele veerele. Edasiliikumine seesuguse rakendusega oleks aga niisama tülikas nagu praegu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (32)