Püha lihtsameelsus

Võib öelda, et meil kehtib pidev hirmu valitsus, sõltumata valitseva partei või peaministri nimest. Keegi lihtsalt ei julge midagi ette võtta ega öelda, isegi selle vajalikkust mõistes. Orienteerutakse lärmakale ja kuulekale vaimsele lumpenile ehk mõtlemisvõimetuile rahakummardajaile, kes usuvad kõike, mida ülalt kästakse. Kahe silma vahele jääb, et tegelikult on neid tühine vähemus.

Möödalastud võimalused

Aasta algul olid paljud inimesed valmis riigile appi tulema ja väärtpabereid ostma, kui riik oleks neid väljastama asunud.

See pole esimene ega ainus möödalastud võimalus.

Praegu näitavad küsitlused, et pooled inimesed saavad aru astmelise tulumaksu möödapääsmatusest, ainult peaminister on nagu katkine grammofon või nagu väike laps, kes tõemeeli usub, et silmade sulgemine kaotab paha asja ära, olgu selleks kriisikoll või Savisaar.

Tehtav lisaeelarve ei kata silmanähtavalt juba omaksvõetud puudujääki. Nürilt korrutatakse, et kõik (ministeeriumid) peavad kärpima võrdselt 8%. Patuoinaks osutusid pidevalt näljapajukil peetud haridus- ja sotsiaalministeerium, kuigi sotsiaal-, haridus- ja tervishoiukulutuste pidevalt vähenenud osakaalu poolest SKP-s oleme kogu Euroliidus niigi viimasel kohal.

Kui Venemaal lubatakse, et kriisile vaatamata mingil juhul ei kärbita sotsiaalvaldkonna hüvesid, siis Eestis on just need esmajärjekorras sattunud löögi alla. Samas on selge, et kaitse-, välis-, rahandus-, justiits- ja isegi siseministeeriumi valdusalades tehtavad piiramised oleksid küll valusad, aga mitte elujõudu hävitavad. Pealegi on mõnedki neist ministeeriumeist osanud oma eelarveid õigel ajal arutult kasvatada (näiteks jääb enamik EL-i riike Eestist kaitsekulutuste protsendi poolest tublisti maha).

Emapalk ja iive

Oravate arusaamine võrdsusest on eriti kummaline „püha" emapalga valguses. Vanemahüvitise eelarve on paisunud 2,2 miljardi kroonini, maksimumi (üle 30 000 krooni kuus) saab vaevalt neli sünnitajat sajast. Üldse läheb 80% vanemahüvitise  rahast 20 protsendile rikkamatele! Enamik sünnitajaid peab olema õnnelik miinimummäära üle.

Kui jutt on aga muudest lastetoetustest, läheb käiku retoorika kõigi laste võrdsusest seaduse ees, kuigi ühe pere jaoks on häbiväärne 300 krooni kõigest nätsuraha, teisele - oluline osa pere-eelarvest, nagu ka kooliminekutoetus ja muud juba kärbitud toetused.

Äsja rõõmustati, et eestlaste (mitte Eesti) iive on esmakordselt viimase 15 aasta jooksul osutunud positiivseks. Kui Statistikaameti arve vaadata, pole millegagi uhkustada. Tõepoolest, eestlasi sündis 2008. aastal 11 578 ( 2006. a. - 10 678) ja suri 10 983 (11 502), aga mitte-eestlaste pidevalt väheneva sündimuse arvel oli kogu rahvastiku iive ligi kuuesajaga miinuses (sündis 4450 ja suri 5692). Siin pole mõjunud ka emapalk.

Eestlaste iivet on tõstnud eeskätt suremuse vähenemine, seega -  kasinale elule sunnitud pensionäride eluea pikenemine. Alla 15-aastaste eestlaste vanusegrupis oli 2006. aastal 152 tuhat last ja umbes samapalju üle 65-aastaseid. 2008. aastal oli lapsi 146 tuhat, aga vanureid 157 tuhat. Kogurahvastikus on pilt veel kurvem: 2008. a. oli lapsi ligi 199 000 ja vanureid 230 000, seda 2006. aasta 201 ja 225 tuhande vastu. Kogu iseseisvusaja jooksul on sündimata jäänud üle 90 000 eestlase.

See, kes ise ei tee kulutusi rahvastiku taastootmiseks, jääb tulevikus  teiste vaevaga üles kasvatatud laste ülal pidada. Seepärast poleks lastetusmaks (kuidas seda ka ei nimetataks) ülekohtune ka nende muidu tervete inimeste suhtes, kes mingil põhjusel lapsi ei saa. Toetame Peeter Mardna samasisulist ettepanekut, mis ilmus 2008. aasta 21. augusti „Maalehes" ja mida ta hiljuti kordas. Sama soovitas juba 1000-kroonise lapsetoetuse eest võidelnud Aino Järvesoo (1910-2003)

Väikerahva ainus tõeline varandus on inimressurss ja selle kvaliteet. Kokkuhoidu järeltuleva põlvkonna ja selle hariduse arvelt ei õigusta miski.

[esiletõste]  80 protsenti vanemahüvitise rahast läheb 20 protsendile rikkamatele! Enamik sünnitajaid peab olema õnnelik miinimummäära üle.

MALLE SALUPERE

Eesti Ühinenud Vasakpartei

Jaga |