Inimene peab abi saama kohe

JAANUS KÕRV,      18. mai 2005


Siseminister Kalle Laanet peab Kesknädalale antud intervjuus tähtsamaks oma haldusalas olevate ametite seadusandluse harmoniseerimist.

Kunagi oli maavanem kuningas, seejärel võrdsustati ta ministriga, nüüd aga kannab samu „paguneid" nagu siseministeeriumi osakonna juhataja. Maavanema funktsioon ja võim on tublisti kahanenud, seetõttu on avaldatud arvamust, et Eesti n-ö äärealade elu on kehvemaks muutunud.
Maavalitsused on olnud ikkagi regionaalministri haldusalas, siseministeeriumi alluvusse jäävad jõustruktuurid. Uus koalitsioon on kokku leppinud, et edaspidi luuakse regionaalministeerium ja sel juhul jäävad maavalitsused täielikult regionaalministeeriumi hallata.
Mis pagunitesse puutub, siis seda on üheselt üsna raske hinnata, sest me ei saa unustada, et elame uues õigusruumis ehk Euroopa Liidus, mis on suur ja lai ja loomulikult on seetõttu maavanema roll vähenenud. Tahame või ei taha, aga mingil määral tsentraliseerimine toimub. Kuigi põhiotsused tehakse Tallinna-keskselt, peavad need allapoole kindlasti positiivse sõnumi viima.

Kas selle tendentsi jätkumise puhul tõdeme varsti, et maavanemaid pole üldse vaja ja maavalitsused asendatakse kohapealsete büroodega?
Sellest on tõesti juttu olnud ja haldusreformi teemat käsitledes on arutatud, milline peaks olema haldusstruktuur nii riigi kui maakonna tasandil. See on poliitilise otsustuse küsimus. Minu arvates peaksid otsused tulema sellised, mis oleksid maakonna inimestele kõige kasulikumad ja tooksid neile heaolu juurde. Kas maavanema isikust lähtuvalt on maakonna inimese heaolu halvem või parem, seda on küll raske hinnata.

Kas võib öelda, et mõnes siseministeeriumi haldusalas olevas ametis on tehtud midagi valesti või niisugust, mis hästi ei toimi ja millele tuleks kohe uus suund anda?
Seda küll öelda ei saa, et me midagi risti vastupidi tegema hakkame. Tahame siseministeeriumi haldusalas olevad ametid ühtse eesmärgi nimel kokku siduda ehk teisisõnu – sisejulgeolek peab olema üks tervik. Peame muutma baasseadusandlust nii, et politsei-, pääste- , piirivalve- ning kodakondsus- ja migratsiooniameti, viimase puhul küll veidi vähem, teenistuse pool, mis on kõige tihedamalt tavakodanikuga seotud, oleks harmoniseeritud. Paneme need ametkonnad sisejulgeoleku nimel tööle nii, et ei tõmba väga sügavaid piirijooni vahele: see on politsei ja see päästeameti probleem.
Kui kodanikul on mure, siis sellele reageeritakse kiiresti ja piltlikult öeldes hakkab tulekustutamine kohe pihta. Näiteks on inimesel vaja politseid ja ta pöördub piirivalve poole, siis ei saa viimane öelda, et minge otsige see politsei kusagilt üles, vaid alustab kohe lahenduse leidmist, mis sellest, et lõppkokkuvõttes kuulub asi politsei menetlemise kompetentsi.

Võib siis juhtuda, et inimene pöördus piirivalve poole ja asja menetleb lõpuks hoopis kodakondsus- ja migratsiooniamet?
Just täpselt. Tähtis on, et inimene saaks võimalikult kiirelt esimese abi kätte ja ei peaks muretsema, kuidas meie riigi haldussüsteemis leida see õige ametkond, kes tema probleemiga tegeleks.

Teadupärast on meie päästeteenistuste varustus, hooned ja töötajate palk mitte just kõige paremal tasemel. Mis olukorra lahendamiseks ette on võetud?
Päästeamet on üks olulisemaid prioriteete ja tõesti pikka aega olnud vaegfinantseeritud, seda nii seadusandluse kui ka rahalise ressursi ja tehnika osas. Niipalju, kui ma täna olen päästeameti olukorraga tutvunud, pean tunnistama, et see on väga halvas seisus ja on õnn, et meil pole juhtunud suuri kriisiolukordi, sest päästeamet pole ju ainult tuletõrje, vaid hõlmab palju eri valdkondi nagu demineerimine, häirekeskused jt.
Üks päästeametnike olukorda parandav tegur, mis meie tööplaani sisse on kirjutatud ja mille peame oktoobriks valitsusele esitama, on piirivalveteenistuse seadus, kus on välja toodud päästeametnike sotsiaalsed garantiid, mida praegu pole. Lahti on kirjutatud, kuidas näeb üldse välja teenistus päästeameti struktuurides, millal saab töötaja pensionile ja missugused hüved sellega kaasnevad. Ja loomulikult ka palk. Et me suudaksime ministeeriumis sisejulgeoleku valdkonnas inimesi hoida, et nad ei läheks minema ning oleksid motiveeritud töötama just meie süsteemis.
Nagu ma enne juba mainisin, on meie eesmärk jõustruktuurides just teenistuslik pool harmoniseerida, mille all ei pea mõistma eri ametite identseks muutmist. Tegevusalad ja oskused ju kattuvad väga paljudes punktides. Mis puutub päästeameti tehnilisse poolde, siis sel nädalal on valitsuskabinetis uute põhimõtteliste rahastamisaspektide arutelu, et saaksime hakata päästeameti ja politsei autosid liisingupõhiselt soetama. See annaks võimaluse juba sel aastal uue päästetehnika ostmiseks.

Probleeme on olnud ka andmekaitseinspektsiooniga?
See on teema, millest tavakodanikul on suhteliselt raske aru saada. Kui me räägime informatsioonist, mis ühiskonnas levib, siis seda informatsiooni saab n-ö kastidesse jagada: informatsioon, mis on kõigile kättesaadav, mis delikaatne, mis salajane. Tänases infoühiskonnas pole suudetud veel aru saada, milline informatsioon millise regulatsiooni alla kuulub.
Vanasti oli väga lihtne: informatsioon, mida ei tohtinud väljastada, asus ühes kastis ja see kast oli kindlas ruumis. Tänapäeval peab selline info olema kaetud infotehnoloogiliste turvalukkudega ja kasutatavusega, kellele vastav võimalus ja pädevus on antud. Väga paljudel puhkudel pole meie ühiskond veel andmekaitsest kui sellisest aru saanud ja üha rohkem ja rohkem olen ma rääkinud andmekaitsetöötajatega kohtudes, et me peame inimestele selgitama, miks ja mis on mis. Nõutakse küll mingeid asju seadusest lähtuvalt, aga ühiskond pole valmis seadustki täielikult vastu võtma.
See on n-ö tilgutamise meetod, et me peame kohe mitte karistama, vaid selgitama, millised on ohud ja millest see seadus üldse lähtub. Inimesed ei saa sellest aru, miks seadus on vastu võetud, seetõttu peaks andmekaitse selgitav roll kasvama.

Kas praegu sisekaitseakadeemias antava õpetuse ja Muraste piirivalvekooliga võib rahule jääda?
Kui Schengeni programmi raames rahastuse saame, siis praeguse plaani kohaselt tahame teha Murastes juurdeehituse, millega tuleb lisaks umbes 120 majutuskohta, vana loomulikult lammutatakse maha.
Rääkides haridusest sisejulgeoleku valdkonnas tervikuna ehk sisekaitseakadeemiast, siis tänasel hetkel käib uue rektori valikuprotsess.
Tegelikult tuleks kogu siseministeeriumi valitsemisalane koolitus ümber vaadata, ja teha selgeks, kuidas see tulevikus välja nägema hakkab. Tänaseks on n-ö kosmeetilised muudatused tehtud ja sellega on Väike-Maarja Päästekool ja Paikuse Politseikool toodud sisekaitseakadeemia alla. Sinna need peaksidki jääma, kuid meie ülesanne on nüüd üle vaadata struktuurid ja ideoloogiad: millised on alluvussuhted, kes mille eest vastutab, kuidas hakkab õppeprotsess toimuma.
Praegu töötab meie politsei pilootprojekti alusel, mis sisaldab endas oskustepõhist õpet, kus üle poole õpiajast õpib politseikadett politseiasutuses selleks, et vähendada vahet teooria ja praktika vahel. Põhisuund on pandud sellele, et kadett peab ise tahtma omandada teadmisi ja n-ö piitsamehe roll, mis vanasti toimis, väheneks. Tähtis on, et ei õpita mitte üldist teooriat, vaid konkreetseid situatsioone lahendama. Kui lugeda õpikust mingisugust olukorra lahendust, kus see on üheselt pakutud, siis on selge, et sarnaseid situatsioone elus praktiliselt ette ei tule.
Selline õppemetoodika on nii Euroopas kui maailmas täiesti uudne ja kasutusel peale Eesti veel Hollandis, Makedoonias ja Suurbritannias. Praegused tulemused on positiivsed ja esimene grupp, kes sel sügisel peaks lõpetama, on küll väga innovatiivne: tahetakse ise teha ja valikuprotsess toimub juba selle järgi, et vaadatakse mitte seda, mida õppija praegu teab või oskab, vaid millised on tema isikuomadused ja tahe midagi omandada.

Mis on ministrile praegu kõige kuumem teema?
Kindlasti see, et päästeteenus oleks kättesaadav ja kohalik politseikonstaabel tasemel. Ääretult oluline on meile ka see, et idapiir oleks tugeva kontrolli all ja suudaksime kontrollida nii isikute kui kaupade liikumist.
Rõhutaksin veel, et sisejulgeoleku teenus oleks tavainimesele võimalikult kättesaadav, et inimesed ei peaks muretsema selle pärast, kas tuletõrjeauto või politsei jõuavad kohale.

Kuidas kommenteerid 4 miljoni kadumist Sisekaitseakadeemiast?
Sellega tegeleb Keskkriminaalpolitsei.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)