Eesti - rikas riik, vaene rahvas

2013. aasta kohalike omavalitsuste valimised lähenevad. Märke sellest on nii õhust kui ka maa pealt juba leida.

Valitavad on ärevaks muutunud. Valimismasin peab töötama tõrgeteta.

On kuulda, kuidas valdades-linnades siin-seal üle Eestimaa koonduvad vastaspooled, et näidata valijatele oma tahet nende eest viimseni seista ja vajadusel barrikaadidele tõusta. Kõik nagu tahaksid teiste heaolu eest jalad rakku joosta. Aga isiklik heaolu? On siis tegemist silmakirjateenrite ja Kaval-Antsudega või valutab mõnel ikka süda kaaseestlaste toimetuleku pärast?

Koos vastandumisega ja erakondlike aadete laualeladumisega löövad välja ka valupunktid, mis siiani varjul olnud või millesse suhtuti vaikse taluvusega või võimetusega midagi ette võtta.

Mäksa ja Luunja ja Eesti

Mäksa vallas Tartumaal nõudis rahvas kõrgeima võimukandjana oma seadusliku õiguse realiseerumist, tulles kokku ja näidates selgelt oma tahet ise otsustada, et kes ja kus on peremees.

Luunja vallas Tartumaal vastandusid poliitilised huvid, jõudes välja umbusalduseni vallajuhtide vastu.

Sageli jäävad inimesed kahjuks passiivseteks või hakkavad hoopis lahkumiseks asju pakkima. Seda kinnitab kurb statistika. Eestis on vaid käputäis omavalitsusi, kuhu soovitakse kolida. Pilt on enam kui nukker. Võib ju hõisata, et rahvas on alati rännanud. Lähevad, omandavad kogemusi - mis seal siis halba saab olla? Sama on väitnud ka meie esipoliitik Ilves.

Kahjuks jääb eestlust globaliseeruvas maailmas omariiklusest hoolimata vähemaks. Eestluse säilimise võimalused libisevad meie endi tahte alt välja. See algrakuke, mis perekonnaüleselt meid suudaks rahvaks siduda, ongi meie eneste poolt teostatav valitsemise korraldamine. Miks on kadunud kollektiivne tahe olla koos, luua elamisväärset elu ning tunda muret kogu oma koduvalla pärast? Reaalset tegevust peaaegu ei ole, on vaid sõnad, on vaid pealiskaudne poliitika.

Kokkuhoid rahva arvelt on halb poliitika

Halb poliitika lööb segi väljakujunenud elurütmi, ei too kaasa kollektiivseid arenguid ega kohaliku rahva elu paranemist. Ometi kõik võimulesoovijad koos ja eraldi, erakonnad ja valimisliidud pole parema elu lubadustes kunagi kitsid. Samas mahuvad nende lubadused lahedasti olemasolevate erakondade programmilistesse määratlustesse. Kõigest hoolimata kujuneb tulemus sageli kui mitte just vastupidiseks, siis ometi mitte selleks, mida inimesed lootsid.

Näiteks, kes saab aru, mida täna tähendab loosung „Kodukulud alla!", millega isamaaliitlased võitsid palju hääli? Või mida tähendab praeguste kõrgete hindade juures poliitikute lubadus „Euro hinda ei tõsta"? Kõik need lubadused osutusid valeks, aga ometi nood inimesed valitsevad meid.

Ka linnadevälistes omavalitsustes on esindatud üleriigilised poliitilised prioriteedid. Rikas riik ja vaesuv rahvas ei saa oma vastuolusid pidevalt taandada kuldsetele valimislubadustele ja näilisele hoolivusele. Kokkuhoid rahva arvelt riigi kasuks ei ole parim viis, kuidas koosmeelele jõuda.

Võimuvahetus Kanepis

Olen ise olnud pikka aega põlvamaalane. Mõni aeg tagasi jäi mulle Kanepi valla kodulehte sirvides silma, et ka Põlvamaa ei jää Tartumaast maha. 2012. aasta suvel toimus Kanepis võimuvahetus ja selle tulemusena asus vallavanema toolile reformierakondlane Urmas Hallap. Kuid nüüd on jälle miskit teoksil. Poole aastaga pole koosmeelt saavutatud või pole seda soovitudki, sest millegipärast on just õhukese riigi ideoloogidel - reformierakondlastel - kombeks vastaspoolega mitte arvestada ja vaid omi asju korraldada. Selline elufilosoofia loob paratamatult vastuolusid. Ka Kanepis jõudis olukord eeldatud konfliktini.

Eelmise vallavanema Aivar Lutsu ametisoleku ajal realiseerus mitu mahukat projekti, mitut sooviti alustada. Sealt sai alguse eelmine vastasseis, kui õhukese riigi pooldajad nõudsid tagasitõmbumist ja projektide külmutamist. Sest raha olla vähe, ja justkui selle kinnituseks tõstsid vallavõimu juurde saanud kiirkorras jõudsalt maamaksu. Siit võibki aimata mõttelist lõhet, mis on ulatunud erakondlikest ladvikutest külakeskuste ja vallavalitsusteni.

Kuidas nihutada kaalukaussi?

Võib ju rinna ette ajada ja hõisata, et riik on rikas, aga targu jäetakse mainimata, et rahvas on vaene. Kus on kaalukauss rahva kasuks? Eelmainitud Luunjas jõudiski vastasseis rikka riigi pooldajate ja vaesuva valla vastaste vahel umbusalduseni.

Küsimuse all oli, kas peaks Luunjas gümnaasium olema või mitte. Ka Kanepist kostab väiteid, et seoses uue haridusreformi käivitumisega ei ole mõistlik ega ka rahaliselt tasuv gümnaasiumit säilitada.

Kuna Kanepis sai nn teine vastasseis alguse küll seaduste tõlgendamisest vallavanema ja volikogu esimehe poolt, siis julgen arvata, et tõuke on lahkheli saanud sellest, kas panustada rohkem valla elanikesse või üritada hoida vallavalitsus heas toitumuses. Kahjuks ei saa ka Kanepis täna valitsev reformimeelne vallavalitsus põhijoonest irduda ning matkib riigis toimuvat. Riigis ju näeme, kuidas lakkamatu raha voolab Estonian Air'idesse ja pidevalt tõusevad kohustuslikud maksud a la elektrihind.

Millegipärast tekib ka küsimus´: mida need (oma)valitsejad oma palgatõusu nimel ka ära on teinud, või peabki see palgakene suurenema lausa iseenesest, sõltumata tulemusest?

Valimistel näeme!

Valijad küll ähvardavad: valimistel näeme! Aga on tekitatud ka teine tee: kui ei nähtagi? Sest omavalitsuste valimistel on samuti rakendunud e-valimissüsteem. Seega pole üllatused välistatud ja valituks võib osutuda mister EIKEEGI. Omalt poolt soovitan kõigil, kes paremat elu tahavad, valida ikka pabersedelitega! See on kindlam.

Seega mõtlemist on küllaga. Mina arvan, et pigem jääda elama koju, Eestisse, kui lahkuda, sest tagasitee ei pruugi püsida.

[illustratsioon] Kanepi vald.

Põlva maakond, Kanepi vald: 1. jaanuari seisuga elab vallas 2553 elanikku. Vallas on 1 alevik - Kanepi ja 21 küla.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

Jaga |