Inimesed loodavad poliitikute nagu vääriskivide peale

Nõidusest loodetakse abi kõige sagedamini seepärast, et on kaotatud lootus muul teel abi saada. On ju haigusi, millega tavameditsiin hakkama ei saa. Siis tormataksegi imeravijate juurde, haaratakse kivi pihku ja palvetatakse selle poole nagu paganad ürgajal. Pole ime, et arheoloogias nimetatakse üht pikimat ajaperioodi kiviajaks.

Või siis ihaldatakse vahendeid valimata rikkaks saada ning armastust leida. Just nõnda kui hiljuti linastunud filmis „November“, kus higi- ja sitalisandiga pirukas pidi armastust tooma. Nõiakunstisse panustajad peavad olema ikka väga kergeusklikud, õigemini – ebausklikud. Ja muidugi, kui ei ole usku, tõelist usku kas Jumalasse, Kristusesse, Buddhasse või Allahisse, haarataksegi kinni ükskõik millisest ebajumalast. Imedele lootmise ebausk põhineb teadmatusel, inimlikul rumalusel.

Eks samamoodi ole ka poliitikas: riigipiruka kallal askeldajatest tehakse ebajumalad. Ja nii tihti lubavad poliitikategelased seda, mida nad ei suuda täide viia, nagu nõiadki, kes sugereerivad uskujatesse lootust imedesse. Inimesed loodavad poliitikute nagu vääriskivide peale, loodavad, et varsti läheb elu üliheaks, aga kui ei lähe, siis pettutakse ja sõimatakse poliitikuid põrgupõhja. Aga kahjuks pole imetegijad ei posijad ega poliitikud. On vaid tavalised armetud inimolevused. Meie isehakanud nõidade menu tugineb rahva harimatusel.

Kivimiteadus on tundmatu, aga kalliskivide imettegevasse jõusse usutakse pimesi, sest posija seda ju kinnitab. Ei naudita kivide ilu, vaid püütakse nende abil endale hüvesid nõiduda. Ja nii naudivadki nastjad ja kerrod võimu lihtsameelsete inimeste üle ning koguvad nonde asjatutelt lootustelt varandusi kokku.

Ometi – üleloomulikkust on ikka ja jälle täheldatud, jäädvustatud ja sellesse peab paratamatult uskuma ka kõige skeptilisem inimene. On ju inimesed läbi ajaloo ikka igatsenud imede järele, ja on ka imeliselt tervenenud haigeid olnud.

Jah, kindlasti leidub imeväega inimesi tänapäevalgi. Kuid sellised ei reklaami ennast ega püüa teiste arvel rikastuda. Lootusetuid inimesi on terveks ravinud nende usk ja palved. Vanasti olid tõelised šamaanid vaesed, ja nende imerohud ja -võimed ei olnud sugugi nii stabiilsed nagu praeguste „nõidade“ omad. Siinkohal meenub Kaika Laine, kes vastu võttis ristituid, kui ma õigesti mäletan ja tean. Ju temagi uskus, et suurim imetegija oli Jeesus, kes äratas ka surnuid üles. Tema tuli oma Isa nimel, aga praegused nõiad-posijad tegutsevad iseenda nimel, ja see teeb nad nende üritamistes naeruväärseks. Sest inimene on ikkagi üks armetu olevus – surelik ja kaduv teiste elusolendite seas.

Ja nii ei saa me loota kivide, vaid ikkagi väe peale, mis kivide kaudu meisse tuleb, kui usume. Kui usume, et on vägesid, mis kõrgemad kui meie väeti maine eluke...

KESKMÕTE: Vanasti olid tõelised šamaanid vaesed.

JAAN TOOMING, lavastaja

Jaga |