Millisest tõest peaks lähtuma?

KALLE AAMISEPP,      26. märts 2003


Hiinas kapitalismiga kooseksisteerimist juurutanud riigimehelt on sõnad: "Ei ole oluline, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab." Külma sõja ajal, kui kogu maailma ähvardas kõikehävitava tuumasõja oht, oli Ameerikas käibel fraas "Better dead than red"- Parem surra tuumalõkkes, kui lubada kommunismil maailmas edasi eksisteerida!

Meil on praegu käsil mineviku mõtestamine, hinnangu andmine möödunud ajale alates 1939. aastast. Ühest küljest kurdetakse, et lõplikku hinnangut veel ei ole, kuid samas esitatakse valimiseelses tuhinas süüdistusi, mis kõik on seotud nõukogude võimu aastatega Eestis. Kes on õige ja kes vale eestlane.

Kes abistas kommuniste, kes fashiste?

Kes oli õigel ja kes valel poolel. Igatahes üldist, kõikehaaravat hinnangut ei ole. Ehk aitavad siin kaasa ülalesitatud lihtsad tõed? Lähtekohaks peab võtma eesti rahva kõige põhilisema, tõeliselt eksistentsiaalse, elu alalhoiuinstinktist tuleneva printsiibi. Ma sõnastaksin selle nii: Me peame tegutsema selliselt, et oleks tagatud eesti rahva püsimajäämine tema omal maal. See peab olema ülim prioriteet. Kõik muu on teisejärguline. Siit tuleb ka tõdemus, et kassi värvusel ei ole selle eesmärgi nimel tegutsedes määravat tähtsust. Ühtlasi ei ole ma nõus ütlusega "parem surm, kui olla punane". Õige on "better red than dead".
Peame raudselt meeles pidama tõsiasja, et nõukogude võimu Eestis ei kehtestanud mitte eesti oma kommunistid, vaid seda tegi võõrvõim. Vägisi tahavad paljud ka unustada selle võimu tugevuse, põrguliku julmuse ja vääramatuse. Eestlaste osaks jäi ainult selle võimuga kohaneda ja see üle elada.
Et anda hinnangut eestlaste käitumisele alates 1939. aastast, tuleb alustada ikka ja jälle esilekerkivast küsimusest: Kas oleks pidanud 1939. aastal Nõukogude Liidule sõjaliselt vastu hakkama ja kutsuma kogu rahva üles kõikehaaravaks vastupanuks?

Küüditamise ebamugav teema

Hiljuti rääkisid sellest Kuku raadios Trivimi Velliste ja Mart Helme. Leiti, et Eesti sõjaline vastupanu oleks lõpuks siiski murtud ja tulemus: 10 000 langenut ja 100 000 sõjavangi… Saatejuht püüdis täiendada: Ja suurküüditamine… Selle peale tegi Helme kiiresti teist juttu. Tõepoolest, see oleks liiga ebameeldiv teema. Kummalisel kombel tahetakse unustada stalinliku reþiimi tegelikku olemust, selle ülijulma otsustavust. Endistelt Poola aladelt viidi 1940. aastal nelja küüditamisega minema 600 000 inimest. Kui oleks lähtutud meie tulipeade tänastest soovitustest üldrahvalikule vastuhakule nõukogude korra vastu, oleks Eestist juba enne sõda ära küüditatud vähemalt mitusada tuhat inimest.
Sakslaste tulek tekitas paljudes eestlastes tõsise eufooria - vabastajad saabusid! Aga tegelikult oli see teise okupandi sündroom! Sakslased ei mõelnud Eestile mitte mingisugust autonoomiatki anda, rääkimata veel iseseisvusest. Ometigi oli esimene okupant niipalju kurja teinud, et selle ajendil saadi edukalt läbi viia mobilisatsioon ja saata surma kümneid tuhandeid eesti mehi. Aga korrates kindral Einselni sõnu, ei olnud see sõda eestlaste sõda. Kuivõrd ka mõlemal poolel usuti, et võideldakse Eesti eest, oldi tegelikult võõrvõimude käsutäitjateks.
Peale jäi nõukogude võim ja iga eestlase ette kerkis küsimus: kuidas edasi elada? Kas jätkata vastupanu koos aktiivse partisanisõjaga (mida metsavennad ka osaliselt tegid) või püüda muganduda uude tegelikkusesse, säilitades oma rahva omal maal. Aktiivne vastupanu oli ilmselt mõttetu ja viinuks kiiresti kogu rahva füüsilisele hävingule. Kindlasti olnuks siis märtsiküüditamine 1949. aastal kümneid kordi suurem ja eestlased oleksid juba Stalini ajal jäänud vähemusse omal maal.
Kui oleks aga piirdutud passiivse vastupanuga? Ei kommunistlikule parteile, ei komsomolile, ignoreerida valimisi, mitte minna demonstratsioonile, mitte astuda ametiühingusse, mitte kuulata poliitloenguid? Ignoreerida marksismi-leninismi ülikoolides jne. Samal ajal levitada nõukogudevastaseid lendlehti, põletada ja lasta õhku ausambaid, kritseldada plankudele üleskutseid?

Eestlastel lasus fashismikahtlus

Üldine vastupanu, ehkki passiivne, oleks teinud eestlastest faðistliku rahva ühes kõigi sellest tulenevate järeldustega. Kas oli võimalik siia läänepiirile jätta sellist faðismipesa? Kindlasti oleks venelaste vool Eestisse jõuliselt suurenenud. Kas oli võimalik koolitada faðiste ülikoolides? Kindlasti mitte. Kadunud oleksid eestikeelsed ülikoolid ja koos sellega ka eesti tehnilise ja humanitaarse intelligentsi juurdekasv. Ülikoolidesse oleksid ehk jäänud eestikeelsed näidisrühmad. Kui ENSV-s tegelikult kujunes olukord, kus direktorid, peainsenerid, osakonnajuhatajad ja peaspetsialistid olid eestlased, lihttöölised aga venelased, oleks meie nüüdsete tarkade soovitusi jälgides kujunenud olukord vastupidiseks.
Sest praegugi paljud räägivad: Oi, minu vanemad juba ütlesid, et hoia ennast sellest võimust nii kaugele kui iganes võimalik. Täpselt nagu just hiljuti Kuku raadio kommentaator teatas: Miks ta läks Tartu Ülikooli juurat õppima, läinud parem katlakütjaks!
Tõepoolest, eestlastest, keda veel Eestisse oleks jäetud, võinuks saada puhtproletaarne rahvas: ehitustöölised, treialid, torulukksepad, katlakütjad, seatalitajad, lüpsjad jt. Muidugi kõik auväärsed ametid. Kuid kas oleks sellest lihttööliste massist olnud Eesti Vabariigi taastajaid? Kas oleksid nemad suutnud astuda tõelisse vabadusvõitlusse, luues Rahvarinde ja kuulutada välja Eesti Vabariigi?
Ma leian, et eestlased on käitunud nõukogude ajal ainuvõimalikult õigesti, lähtudes rahvuse säilitamise põhiprintsiibist ja igasugused endiste otsingud on alusetud. Muidugi tõendab seda ka rahva enamiku suhtumine: Presidendiks valiti ju endine tipp nomenklatuuri kuulunud Rüütel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)