Jüri Pihl tunneb elu

Heatahtlikus ootuses tuleb Pihlile meelde tuletada, et erakonda ei saa juhtida kui ametkonda. Poliitikas peab olema paindlikum kui Võru miilitsaid või Kaitsepolitseiametit juhtides. Isegi praegust olukorda Siseministeeriumis ei saa pidada just juhtimisteooria või -praktika taustal rahuldavaks. Minister Pihl juhib korraga kõiki ameteid ja püüab üha rohkem tegelda üksikküsimustega. Peadirektorid saavad iganädalastel nõupidamistel vaid juhtnööre, otsused on nende eest teinud minister. Näiteks personali- ja majandusküsimustes. Sama stiili jätkamine erakonnas (või poliitikas üldse) ei ole soovitav.

Kõik oleme pärit lapsepõlvest ja sõltume nooruses omandatud elukutsest. Pihli ankeedi esimene rida räägib küll töötamisest kriminaaljälituse inspektorina, kuid tegelikult oli tema esimese ametikoha nimetus siseministeeriumi süsteemis – luuraja. Avalikkusele on ta seni võlgu selgituse, mis põhjusel ta töökohta vahetas. Pole selge, kuidas toimus koostöö tema kui eriteenistuse jaoskonna ülema ja samu objekte teenindanud KGB osakondade vahel.

Kaitsepolitseiametit (KaPo) luues sai Pihl oma administratiivseid võimeid näidata. Peab tunnistama, et esialgu  edukalt. Tema teine viisaastak sama ameti peadirektorina meenutas aga stagnatsiooni. Kui see väljastpoolt silma ei paistnudki, siis Toompuiestee maja seest on seda kinnitanud tema ametikaaslased. Päris oskuslikult suutis Pihl läbi suruda seadusesätte, mis kindlustas talle kui kaks ametiaega KaPo-t juhtinud peadirektorile vägagi suure eripensioni.

Endiselt on ülal veel üks oluline küsimus. Kuidas sai Herman Simm üle kümne aasta tegutseda mitme luure hüvanguks? KaPo-s oli tal samuti kontaktisik (või isegi – isikud), kellega Simm oma ametlikku tööd Kaitseministeeriumis kooskõlastas. Seletada kõike vaid rutiinse kontrolli pealiskaudsusega (nagu Pihl tegi ühes teleintervjuus), on ebapädev ja vastutusest kõrvalehoidev.

Pihli töötamisega Riigiprokuratuuris ja Justiitsministeeriumis on juba seotud  linnalegendid. Näiteks see, et Riigiprokuratuuri tööle asudes oli tema suurima tähelepanu all tööaja kontrollimine – mõneminutiline hilinemine sai võrdsustatud vähemalt riigireetmisena.

Parteijuhina väljakutsete esitamisel teistele erakondadele ja omavalitsuste nn ebaaususe paljastamisel soovitaksin Pihlil olla läbikaalutum. Üldjuhul on nii, et kritiseerimiseks omavad moraalset õigust vaid need, kes ise pole vigu teinud. Veel vajalikum on leida partnereid. Ükski erakond, ammugi mitte sotsiaaldemokraadid, ei saavuta Eestis oma eesmärke üksinda. Koostööd saab teha lähedaste vaadete ja põhimõtete alusel. Ennast või oma erakonda teistest paremaks pidada  näitab vaid enesekriitika puudumist.

Tõsta põhiprobleemina üles võitlus korruptsiooniga teeb ettevaatlikuks. Ühest küljest on see Pihli ratsutamine talle tuttaval ratsul, teisalt tegeliku olukorra mittetundmine. Korruptsioon on probleem, kuid mitte sellisel kujul nagu Pihl ette kujutab. Siseministrina on ta vastutav mitte ainult KaPo nn suuroperatsioonide eest, vaid näiteks ka Põhja politseiprefektuuri korruptsioonivastase grupi töötulemuste eest. Just reaalseid lõpptulemusi seni katsuda ei ole. Korruptsiooni ei ole keegi suutnud likvideerida, võitlus selle vastu peab algama ametnike valikust ja seaduste täielikust täitmisest.

Sama kehtib oma erakonna maine ja liikmeskonna kohta. Keeruline on ühes erakonnas ette kujutada  Pihli, kes tõesti suudab jätta mulje põhimõttekindlast mehest, ja Mark Soosaart,  kelle palaganide eesmärgid on vaid omakasu ja eneseupitamine. Eetiline küsimus võib uuel esimehel tekkida samuti erakondlike ülejooksikutega. Endise praktikuna Pihl teab, et  kord reetnud inimesed  reedavad uuesti.

Lohutuseks – Eestis politseiriiki ei teki (niipea). Põhjusi on õnneks ja õnnetuseks mitu. Meil toimib kohtusüsteem ja seadusandlus. Kahjuks on kõige suurem mure politseiametkondade nõrkus. Eesti politseid on aastate jooksul pidevalt nõrgendatud, eriti jälitusametnike puhul. Vaid mõttekrampidena saab kirjeldada politseijuhtide rotatsiooni ja mitme ameti liitmist. Ebapuhta taustaga juhi üleviimine teise prefektuuri ei muuda teda ausamaks ega oma kontaktidest sõltumatuks. Politseiametkondade käsilolev liitmine tekitab väga paljudel töötajatel ebakindluse tuleviku suhtes.

Tahaksin Jürit pidada paremaks erakonna esimeheks kui mõne teise partei noorpoliitikuid. Hull oleks probleem, et parteijuhti pole kellegagi asendada. Jüri eelis on elutundmine.

KOIT PIKARO

poliitik, endine politseinik

Jaga |