Miks ei võiks pakend olla papist?

29. juunil tulid mulle külla kaks noort daami, kaasas külakostiks kaalutort, mis pakendatud paberkarpi, nagu minu soov neile oli oma läkituses. Järelpärimisel sain teada, et daamideks olid Lääne regiooni peainspektor- nõunik Dora Kukk ja vaneminspektor Liina Grauberg.

Üks daamidest tutvustas end nimeliselt ja näitas eemalt ka fotoga ametimärki või dokumenti ning siis lõigati kaalutort lahti, jagasime ära sõbralikult ning alustasime jutuajamist prügimajanduse teemal.

Daamide sõnul on igas omavalitsuse piirkonnas olemas vastavad prügikonteinerid (kollased on mittepõletatava taara jaoks) ning neisse võib iga inimene viia tasuta oma mittepõletatava taara, sest see on juba tarbija poolt kinni makstud, kui ta kaupa ostis). Teadsin ka nende konteinerite olemasolust, aga arvasin, et need on mõeldud kohalikele torilastele.

Tegin daamidele ettepaneku, et nad võiksid teha ettepaneku, et riik küsiks Euroopa Liidust raha, et tootjad saaksid ikkagi tooteid pakendama hakata papptaarasse, mida annab kodus loodussõbralikult põletada, aga daamid ütlesid vastu, et kahjuks selline ettepanek on praegu võimatu täita ning selleks see tasuta prügipaneku võimalus ongi korraldatud.

Kui tort söödud, läksid daamid oma teed. Juba samal õhtul panin esimese kola kottidesse ning uurisin ka telefonitsi oma Toris elavalt vennalt, kas tema teab nendest konteineritest. Ta ütles, et need on täiesti olemas ning asuvad töökoja juures.

Järgmisel hommikul läksin esimese kolakoormaga jalgrattaga Viinahaualt Torisse ning leidsin konteinerid üles küll, aga ei saanud kaasi lahti. Läksin vallamajja Enn Mäesalu jutule ning Enn teatas, et üles tuleb tõsta kitsukesed kummilapakad, mis olla sinna pandud, et inimesed ei saaks konteinerisse toppida igasugust soga, näiteks toidujääke.

Need kummilapakad võiks vahetada ikkagi sellise luugikese vastu, mida annab paremini lahti hoida.

Kõige toredam oleks, kui tootjad hakkaksid oma tooteid pakendama pakendisse, mida annab siiski põletada, aga see olla kallis lõbu.

Jaga |