Varahommikul läheb Pikk Hermann roosaks

 Varahommikul värvub Pika Hermanni torn roosaks. Ma pole kunagi varem seda sellisena näinud. Ta on alati olnud hallikas, nagu paekivi, millest ta laotud on. Aga ma pole ka sel varajasel kellaajal üle Toompea lossi õue astunud.

Mitte kaugel alustab musträstas.

Sood ja laaned kaiguvad, kilkavad ja podisevad sel kaunil tunnil. Sookured huikavad oma kiledal häälel, koovitaja lendab kiirustades üle põllu, hiiglaslikud haneparved teevad õhus kummalisi ringe. See kevad läheb minust kahjuks mööda. Ma poleks arvanud, kui palju tööd peab Toompeal tegema. Loomulikult siis, kui sa seda südamega tahad teha.

Riigikogu suures saalis läheb ööistung sujuvalt üle hommikueelseks istungiks, et kell kümme, samuti sujuvalt, järgmiseks, juba päevaseks istungiks üle minna.

Argumendid on juba esitatud ja kõned peetud. On jäänud veel parandusettepanekute vaevarikas hääletamine. Iga hääletuse eel võetakse kümne minutit vaheaega. Niiviisi tundide kaupa.

Magamatus annab tunda. Kes mõõdab igaks juhuks vererõhku, kes neelab järjekordse tassi musta kohvi, kes panustab hoopis külmale õllele.

Kolleegide näod zombistuvad üha enam – kellel vähem, kellel rohkem. Ega minagi neist varsti palju erine.

Punast või rohelist?

Toompeal lossis olles olen endalt üha sagedamini küsinud: kas mina ja mu kolleegid ikka anname endale aru, mida rohelisele või punasele nupule vajutamine õigupoolest tähendab ja mida endaga kaasa toob? See, millega me Riigikogus tegeleme, ei ole süütu mäng.

Nupulevajutus päästab valla ahelreaktsiooni. Eelnõust saab seadus, ametnikud hakkavad seaduse järgi toimetama, kohtumajades aga võib seaduse igal suvalisel sõnal olla tõsine tagajärg. Kuhu asi lõpuks välja jõuab, selgub kunagi hiljem.

Lätlased panid oma haldusreformiga puusse, ja täna lakuvad veritsevaid haavu. Eelmisel nädalal rääkisid Läti kolleegid meile sellest pikalt.

Mõni tund tagasi vajutasid koalitsioonisaadikud punast nuppu.

Sellega tõmmati vesi peale Pärnumaa kahe endise maavanema Toomas Kivimägi ja Andres Metsoja parandusettepanekule: Pärnumaal ei tohiks iga hinna eest nõuda, et tulevases vallas peaks täpipealt 5000 hinge elama; piisaks, kui seal elab vähemasti 90 protsenti sellest.

Selline on Pärnumaa vallavanemate ja volikogude esimeeste ühine seisukoht, mis tagaks, et Pärnumaal ühinevad kõik vallad omavahel vabatahtlikult.

Mina, kes ma pole Pärnumaa saadik, vajutasin rohelisele nupule. Sest kui Pärnumaa vallaisad sedasi arvavad, peaks neile vastu tulema. Aga ei, koalitsioonisaadikud vajutasid punast!

Kõige jaburam oli, et parandusettepaneku autorid on ise valitsejate seas.

Hetk tagasi tapeti samamoodi sotside parandusettepanek, mille järgi valitsus peaks nn pommiaugu-valdadele appi tulema; vastasel korral ei tahaks jõukad naabrid nendega ühte heita. Parandusettepaneku tegijate seas oli ka sotside hiljutine esimees Sven Mikser.

Taas tõmbasid koalitsioonisaadikud arukale ettepanekule vee peale.

Sama juhtus ka hea kolleegi Jüri Adamsi ettepanekuga anda setudele võimalus oma vald teha.

Mida see kõik õigupoolest tähendab?

Ma ei oska muud arvata, kui et reformi läbiviijad peavad end ilmeksimatuks ja püüavad oma kinnisidee, kasvõi nui neljaks, ellu viia. Ilma igasuguste mööndusteta! Mis eriti absurdne, ei halastata isegi teistmoodi mõtlevatele omadele.

Et opositsiooni parandusettepanekutele tõmmatakse niikuinii vesi peale, see on selge.

Valitsejatel on tuli takus. Enne kui tuleva-aastase vabariigi aastapäeva eel hakatakse tõrksaid valdu vägisi kokku panema, püüab valitsus vallajuhte raske rahaga üles osta. Vallavanem, kes ametist lahti saab, võib jalad terveks aastaks seinale visata – aastapalk pole ju paha.

Loomulikult tehakse kõike seda helge tuleviku nimel. Selle nimel, et elu maal jätkuks. Valitsejad armastavad rääkida, et ka maainimesed saagu samasuguseid teenuseid nagu nende velled linnas.

Tahaks uskuda. Kuid mind vaevab mitu küsimust.

Esimene. Miks Andrus Ansip oli veendunud, et tänastel valdadel pole häda midagi? Peamine on iseotsustamise õigus ja demokraatia, mitte teenuste osutamine, ja mis eriti tähtis – vägisi ei maksa valdade kallale minna. Aga tema järeltulija Rõivas on otsustanud rinnaga peale minna?

Ansipil on pikk omavalitsusjuhi minevik, Rõivasel kõigest napp linnaosavanema kogemus.

Teiseks. Miks tuleb Rõivas meie ette pooliku asjaga? Praeguse seaduse ainus mõte on, et tulevast sügisest olgu igas vallas, olgu või nui neljaks, vähemasti 5000 hinge; hiljem vaatame, milline see ääremaa-valem saab olema. Ääremaa-valemi järgi hakkab riik valdadele raha andma.

Aga ka maainimestel on praegu tuli takus. Ühteviisi nii aias kui ka põllul – kartul on tarvis maha panna.

Muld on tasapisi soojust kogunud ja peale kerget vihma hakkavad põllud haljendama. Naat pistab nagu surematu Kaštšei oma pea sajas uues kohas mullast välja, tiri neid palju tahes.

Maarahval pole praegu mahti jälgida, mida Toompeal tehakse. Elu vajab elamist.

Sügisel, siis, kui praegu mulda pandud kartulit hakatakse üles võtma, saavad maamehed viimast korda Eestile presidenti valida. Sedamööda, kuidas väheneb valdade arv, väheneb ka valijameeste arv.

Ääremaade rahva hääl muutub veelgi vaiksemaks. Tulevastes valla- ja linnavolikogudes on tuhat saadikut vähem. Teiste sõnadega, tuhat aktiivset inimest lükatakse otsustajate ringist välja.

Kujutage endale ette, et viis tuhande elanikuga valda panevad leivad ühte kappi. Igas vallas on täna üks raamatukogu, üks kool ja üks rahvamaja, vallavolikogus aga seitse inimest. Kas usute, et tulevases 5000 elanikuga vallas saab jätkuvalt olema viis kooli, viis raamatukogu ja viis rahvamaja? Ja volikogus 5 x 7 = 35 saadikut?

Loomulikult mitte! Üks, võib-olla ka kaks, aga rohkem igatahes mitte. Ja tulevases volikogus on seaduse järgi vaid 17 kohta.

Vahepeal on Pikk Hermann taas halliks läinud. Aga riigilipp on see-eest tõusnud ja lehvib soojas kevadtuules.

[fotoallkiri]      ROOSA JA HALL: „Varahommikul värvub Pika Hermanni torn roosaks,“ kirjutab Peeter Ernits. „ Ma pole kunagi varem seda torni sellisena näinud. Ta on alati hallikas olnud, just selline nagu paekivi, millest ta laotud on. Aga ma pole ka sel varajasel kellaajal üle Toompea lossi õue astunud.“Foto Peeter Ernits

PEETER ERNITS,

ajakirjanik, Riigikogu liige Tartu- ja Jõgevamaalt

Jaga |