Hammasteta hauda

Harry Õnnis,      28. aprill 2004


Hauas võiks olla ka hambutuna – seal ei ole kellelgi enam söömist ega rääkimist. Kui aga inimesele on antud kaua või kauem elada, siis jõuavad looduselt saadud hambad tavaliselt rivist välja minna. Neid tuleb parandada ja proteesidega asendada. Hambatohtri jutule minnes ei tohi aga unustada rasket rahakotti kaasa võtmata. Pahatihti nii rasket, et pensionär võib sellest ainult unistada. Tema niigi hädist rahanutsakut nüsivad armutult kommunaalmaksed, poes käimised ja muu. Toiduta ju läbi ei saa, ka siis mitte, kui hambaid enam suus ei ole.
Hambaravi hinnad on kirgi üles kütnud juba tükk aega. Seni ei ole selgeks saanud, kes need hinnad kehtestas. Eesti Stomatoloogia Seltsi president, dotsent Mare Saag on kirjutanud, et hambaraviteenuse hinna määravad ruumi- ja palgakulud, maksud ning muud kulutused. Samas nendib ta, et on lubamatult palju neid, kellele hambaravi majanduslike raskuste tõttu kättesaamatuks jääb ning nende inimeste arv suureneb.
Kuidas osalevad selles protsessis riigi võimu- ja valitsemisorganid? Kuidagimoodi ikka osalevad. Haigekassa kaudu kantakse patsiendi hoiuarvele 150 krooni aastas profülaktiliseks läbivaatuseks, juhul kui patsient kirjutab selleks avalduse ja lisab raviasutuse kviitungi arve tasumise kohta ning kui tal on seesamune hoiuarve olemas. Paljud seda avaldust ei kirjuta ega teagi sellest võimalusest midagi. Nii et suur osa profülaktikarahast jääb kasutamata. Mis sellest saab?
Veel – iga kolme aasta kohta võib auväärne patsient oma hammaste kordategemiseks riigipoolse toetusena ära kasutada 2000 krooni. Asja on uuritud ja leitud, et sedagi raha ei kasutata lõpuni ära. Kuidas toimitakse ülejäägiga?
Need küsimused ja probleemid kerkisid Keskerakonna pensionäride kogu juhatuse koosolekul 1. aprillil. Loodame, et keegi asjadega kursis olev persoon suvatseb lahkesti loosse selgust tuua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)