Oudekki Loone: „Olen rahul vaid siis, kui ka teised mu ümber on õnnelikud."

Kui astusid talvel Keskerakonda, lükkasime intervjuu Sinuga edasi põhimõttel „küll jõuab". Nüüd, kui kandideerid Euroopa Parlamenti, pole enam kuhugi lükata! Peame algama algusest - tutvusta ennast. Milline on olnud Su kujunemiskäik: kodu, haridus, tegevus?

Ma õpetan ülikoolis, teadustööna uurin inimeste liikumist ja riigi võimalust seda mõjutada. Mind huvitab eelkõige rände majanduslik pool. Ka poliitikas tahan keskenduda tööle, inimese võimalusele leida tööd ja eneseteostust seal, kus ta on sündinud. Euroopa Liit peab olema inimeste Euroopa, kus kõigil on võimalus elada head elu enda valitud viisil.

Üles kasvasin ma Tartus, Annelinna paneelmaja korteris, kus seinad olid tihedalt täis raamaturiiuleid. Annelinna hoovides (ja keelatud ehitusplatsidel ja lubatud parkides) mängisime kõik koos, ükskõik kes meie vanemad ka polnud, ülikooli õppejõud nagu minul, või töölised, õpetajad, müüjad, luuletajad...

Suved veetsin vanavanemate juures Võrumaal Antslas, kus raamaturiiuleid oli natuke vähem tihedalt, aga väljas see-eest suur aed, mets ja hommikul kastene rohi. Mu ema on matemaatik, isa filosoof ja ajaloolane. Haridust on meie peres alati tähtsaks peetud: kõik vanavanavanemad olid kõrgharidusega, ka vanaema ema oli koolijuhataja. Elukutsetelt on aga sugupuu meil tegelikult väga kirju, esivanemate hulgas on nii tublisid talupidajaid kui ka lihtsaid raudteetöölisi, aga ka näiteks Saaremaa talupoisist end tsaariaegse Petrogradi tipprätsepaks üles töötanud vanavanaisa. Kuigi kõik mu esivanemad on alati ühiskondlikult aktiivsed olnud, olen mina esimene, kes otsustas parlamenti kandideerida.

Mihkel Raud oma „Kolmeraudses" peaaegu et üritas Sind vägistada, karjudes mitu korda: „Miks astusid Keskerakonda?!" Kunagi oli ju juhtum Tõnu Trubetskyga, kui mäletad. Kas Keski astumine nõuab ebainimlikku julgust?

Sotsiaaldemokraatlikku erakonda äsja astunud Mihkel Raud oli ju väga nunnu! Kuid, tõsisemalt, Keskerakonda astumine muidugi nõuab julgust. Kodanikujulgust! Julgust endale tunnistada, et sinu tänav, sinu küla, sinu linn, sinu töökoht muutub paremaks ainult siis, kui sa ise midagi ette võtad. Euroopa, riigi või ka linna ja valla valitsemise juurde on asja ainult neil, kes julgevad tahta midagi paremaks muuta ja selle eest ka vastutada. Niisama au või elukogemuse pärast poliitikasse pürgijad võiks parem olemata olla. Keskerakond koondabki selliseid inimesi, kellel on julgust midagi teha ja vastutust võtta.

Sa ei varja oma üsnagi vasakpoolseid vaateid. Kas on Sulle kunagi ette heidetud, et oled kommunist? Teed oma akadeemilist tööd Itaalias ja...

Tihti küsivad idaeurooplased, et „miks Itaalias nii palju kommuniste on, kas nad ei tea, et Stalin oli halb mees". Üks mu Itaalia tuttav vastas sellele, et „teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias [Itaalia maakond] natuke oli".

Täna ei ole enam oluline, milliste ajalooliste siltidega me inimesi märgistame ja mida need sildid erinevates riikides tähistavad. Oluline on see, milline saab olema tulevik, millise tuleviku eest me võitleme. Millises Eestis ja Euroopas tahame elada mõne aasta pärast. Ma tean, et mina, nagu ka paljud mu kaasmaalased, saan olla rahul ja õnnelik vaid siis, kui ka teised mu ümber seda on.

Kuidas leidsid enda jaoks Itaalia? Mis paelub seal enim? Miks mitte Prantsusmaa, Hispaania või Kreeka, mis samuti vanad kõrgkultuursed riigid?

Kirjutades oma doktoritööd immigratsioonist, avastasin, et paljud autorid, keda tsiteerin, on töötanud Bolognas, Itaalias. Siis küsisin endalt: „Aga miks mina seal ei ole?"

Nii ma läksingi, organiseerisin Tallinna ja Bologna vahelise üliõpilaste vahetuse lepingu. Hiljem on mind sealse ülikooliga sidunud uurimistööd. Itaalia on väga hea näide sellest, kui palju erinevaid viise on inimeste töörändes. See andis mulle hindamatu kogemuse ja rohkesti teadmisi.

Hiljutises intervjuus Postimehele ütlesid: „Kui Euroopa jääb aga seesuguseks nagu praegu, kus seda juhitakse rangelt, jäigalt, karistavalt ning kus ei respekteerita rahvaste kultuurilisi erinevusi, siis hakkavad aina enam ja enam korduma Kreeka-tüüpi katastroofid. Üks imeline rahvas ja nende funktsioneeriv majandus on kasinuspoliitikate autoritaarse diktaadi all pandud tingimustesse, mis ei ole Euroopale kohased." Kas tunned (või tead?), et kreeklastele on liiga tehtud?

Muidugi, see on poliitiliste valikute koht. Euroopa poliitikud on kreeklased pannud Saksa pankade ja sellega koos käiva kasinuspoliitika ikke alla. Kasinuspoliitika ja numbrifetiš, kus inimestest tähtsamad on arvud riigieelarve tabelis, hävitavad praegu paljude Euroopa riikide, ka Kreeka, tulevikku. Noored on seal massiliselt tööta, rändavad teistesse riikidesse, varimajanduse osakaal kasvab. Paralleelid Eestiga on muidugi selged; ka meil viivad Rootsi pangad aastas tavainimese jaoks müstilisi summasid riigist maksustamata kasumina välja. Valitsus laiutab samal ajal käsi ning kaebab, et pole raha koolidele, hariduseks, mitte millekski. Raha ei ole sellepärast, et valitsus ei taha tegelda poliitikaga, mis on rahvale kasulik. Riigijuhtidel ei ole julgust või tahtmist pankadele maksud peale panna. Nii nad lapivad oma kulutusi hoopis kaudsete maksudega, tõstavad tavalise eestimaalase rahakotti valusalt lüües aktsiise.

Ütled sealsamas Postimehe intervjuus, et „Euroopa esmane julgeolek peitub heaolus, ühetaolises heaolus, mis on tagatud kõikide liikmesriikide kodanikele". Kui julgeolek on heaolu, siis miks panustavad riigid endiselt sõjale ja relvadele?

Heaoluriigid ei lähe üksteisega sõtta. Mõned inimesed tahavad rohkem võimu kui teised ja mõned inimesed on valmis kasutama kõiki vahendeid, et võimu saavutada. Nende inimeste eest peab muidugi ennast kaitsma ka, aga üldiselt olen tähele pannud, et kõige suuremad sõjaõhutajad ei seisa mitte rahva heaolu ja kaitse eest, vaid ajavad taga mingit oma isiklikku kasu ja püüavad ainult rohkem võimu endale kraabitseda.

Kui veidi liialdada, siis iga Su teine sõna on demokraatia. Kas sisulist demokraatiat on üldse veel olemas või on see vaid sõnakõlks, millega on „maailmavalitsejatel" mugav oma poliitikat teostada? Või nuut, millega mässajaid rahustada?

Demokraatia on väga võimas relv. Sest, vaatamata kõigele, valimispäeval oleme kõik võrdsed. Igaühel on üks hääl. Igaüks loeb täpselt samapalju. Ja valija otsus jääb lõpuks peale. Sellepärast otsitaksegi igasuguseid viise, kuidas enne valimisi kodanikke segadusse ajada. Aga lõpuks sõltub kõik meist endist: kas me laseme ennast lollitada? Kui valija ei lase, siis ei ole eliidil ja maailmavalitsejaks ihkajatel midagi teha. Ma olen väsinud sellest, kuidas vanad ja poliitikas rahvast eemaldunud poliitikud pidevalt süüdistavad Keskerakonna valijaid Keskerakonna valimises. Nad on unustanud, mis on demokraatia mõte, ja nad ei saa aru, et ainuõige küsimus endale on: „Miks mina ei ole teinud midagi, et lihtne inimene mind valiks?"

Kas näiteks Itaalias kehtib demokraatia? Silvio Berlusconi sai ju tänu oma miljarditele ja meediajõule (ja mitte tänu demokraatiale?) pikki aastaid valitseda.

Silvio Berlusconi langus on hea näide Itaalia demokraatia toimimisest. Ta sai võimule, aga ta aidati sealt ka ära. Vaatamata sellele, et ta omab kolme väga olulist telekanalit ja et ta oma valitsemise ajal sisuliselt kontrollis ka kolme riiklikku kanalit, vaatamata tema miljarditele ei olnud ta kunagi võimul kaks valimisperioodi järjest. Berlusconi püsis poliitika tipus mitte oma tugevuse pärast, vaid sellepärast, et opositsiooniparteid ei suutnud omaenda valijaid veenda valimistel välja tulema või tegid võimul olles midagi, mis valijatele ei meeldinud. Itaalia rahva tahte vastu ei ole ka kõige võimsamal magnaadil midagi teha, kui Itaalia rahvas otsustab seda tahet näidata.

Eestis samamoodi. Kui Eestimaa inimesed tegelikult otsustavad oma tahet näidata, tulevad valima, tulevad tänavale, kirjutavad oma saadikutele, siis ei loe see, kui palju kellelgi on raha. Demokraatias, lõpuks, loeb ainult häälte arv. Loeb see, kuidas erakond ise suudab oma toetajaid veenda. Kui erakonnaliikmed ise on kindlad oma soovides, räägivad oma sõpradele, töökaaslastele ja kaaslinlastele oma ideedest, kui erakonna liikmed ja toetajad tulevad valima ning võtavad sõbrad kaasa, siis on kõik muutused võimalikud.

Euroopa Euroopaks, aga kas USA ei hakka siin juba ülemvõimu võtma? Kas USA-d annab võrrelda Weimari-aegse Saksamaaga, mis lõpetas oma eksistentsi hüperinflatsiooni, rahva lausvaesuse ja Hitleri võimuletulekuga? Kas USA-l on üldse võimalik oma pankrotiohust välja tulla muidu kui sõjaga?

USA ei saa pankrotti minna seni, kuni dollar on maailmavaluuta, sest USA saab alati oma raha juurde trükkida. Vahepeal tundus, et euro lausa tõukab dollari troonilt (näiteks hakkasid mõned riigid naftat maailmaturul ostma eurode, mitte dollarite eest), aga majanduskriisi ajal tekkis mure, kas (ja millisena) euro üldse säilib. Majanduskriisist tuli aga USA paremini välja kui Euroopa just selletõttu, et ei pannud endale kasinuspoliitika-kammitsaid peale ning tegi aktiivset raha- ja majanduspoliitikat. USA kriisiajal hoopis investeeris ettevõtetesse, USA valitsuse stimuleerimisprogramm väga selgelt tõi kaasa töökohtade loomise.

USA-s on palju probleeme (kasvõi valedega õigustatud sõda Iraagis ja lubamatu nuhkimine internetis), aga majanduspoliitikas on nad kriisi ajal teinud paremaid valikuid kui Euroopa. USA majandusliku edu Euroopa ees tõi kaasa tegelikult Euroopa kasinusideoloogiat järgiv eliit. Isegi kõige vaesemas USA osariigis pole sellist töötust nagu Kreekas või Hispaanias (Alabamas on see 6.1%, Mississippis 7.5%, aga Kreekas... 27.3%). USA-st ei ole suurt väljarändu, Eesti töötuse andmed ei kajasta aga seda, kui palju meie inimesi tegelikult töötab väljaspool Eestit, sest nad oleks siin töötud.

Küllap Keskerakonda astudes on Sul teadlik pikk perspektiiv. Millisena tahaksid näha selle erakonna tulevikku?

Keskerakond peaks võitma järgmised valimised ja panema kokku valitsuskoalitsiooni. Pikemas perspektiivis loodan, et me inspireerime piisavalt noori, nii eesti kui ka vene päritoluga, liituma parteiga, nii et me ka 20 aasta pärast paneme valitsuskoalitsioone kokku. Eestis saab olla edukas ainult see erakond, kes saab aru, et mitte kõik ei võitnud üheksakümnendatel tehtud poliitilistest valikutest ja et normaalne rahuaja Euroopa riik peab kõigile kodanikele andma selle, mis õigusega neile kuulub. Lastele võrdne võimalus nende tugevaid külgi arendada, sõltumata sellest, kus nad on sündinud või kes on nende vanemad. Pensionäridele väärikas vanaduspõlv ja euroopalik elatustase, mis tähendab, et me ei pea muretsema, kas hambaarsti juures või apteegis raha jätkub. See tähendab töökohti igal pool Eestis, inimese võimalust elada oma elu seal, kus tema perekond alati elanud on - ning samal ajal lihtsalt õppida ja kogemusi omandada igal pool Euroopas.

Mis Eesti parteidel laiemalt häda on?

Eestis on viimasel ajal kiputud ära unustama, mille jaoks poliitika on. Näiteks Kaja Kallas räägib Euroopa Parlamendist kui koolitusreisist, mainides ikka ja jälle, et sealt saab hea kogemuse ja kasulikke kontakte. Anvar Samost kiitleb, kui võimas oleks, kui ta saaks mandaadi (võimas siis peamiselt tema ego toetamiseks). Ansip ütleb avalikult, et tema tahab parlamendiliikme mandaati sellepärast, et paremini eurovolinikuks saada.

Aga need valimised ei ole kallaste, samostite või ansipite karjääri heaks - ega ka minu heaks. Need on selleks, et Euroopas teha olulisi ja julgeid otsuseid rahva huvides. Ning need on kõige tähtsamad Euroopa Parlamendi valimised viimase kahekümne aasta jooksul. Järgmise viie aasta jooksul otsustatakse Euroopa tulevik. Ja Eesti tulevik. Poliitika ei ole karjääritegemine, poliitika ei ole isiksuse arendamise koolitus, poliitika ei ole rikastumiskoht. Poliitika on avalike asjade korraldamine inimeste huvides.

Mida laiemalt arvad Eesti meestest? Põhiküsimus, mis mehi huvitab - miks Eesti tüdrukud nii sageli abielluvad välismaalastega? Mille poolest välismehed on Eesti meestest atraktiivsemad? (Ja ära unusta, et hääli tahad Sa hetkel Eesti meestelt!)

Inimesed abielluvad ikka armastusest. Eesti tüdrukud ei abiellu „välismaa mehega", vaid inimesega, kelle olemasolu toob naeratuse näole ja paneb südame põksuma. Armastus ei küsi rahvust. Aga ma arvan, et Eesti poliitika peaks küll natukene rohkem tähelepanu pöörama sellele, et armastus oleks kaitstud. Et perekonnad, ükskõik, mis näolised, oleks kaitstud. Näiteks sellele, et isal ja emal mõlemal oleks aega oma lastega tegelda. Sellele, et inimestel oleks aega lihtsalt rahulikult koos armastatud inimesega mitte midagi teha. Sellele, et kui sõlmitakse tõesti piireületav abielu, oleks mõlemal abielupoolel võimalikult lihtne saada Eesti kodakondsust. See ainult rikastab meid kõiki. Kui üks eestimaalane on juba kaasa heaks kiitnud, siis me kogukonnana võiksime tema valikut austada. Avatud kodakondsuspoliitika ainult köidab inimesi Eesti külge.

Miks naised ei tule poliitikasse?

Misasi mina siis olen? Muidugi tulevad! Naised on Eestis tegelikult päris aktiivsed, võtavad ühiskondlikes küsimustes sõna, juhatavad ühinguid ja kõike muud sellist.

Teiselt poolt, kahjuks on veel natukene levinud mõtteviis, nagu hoolitsemine (pere, laste, vanade, kodu, ...) eest oleks justkui eelkõige naiste vastutada ning et karjäärile või poliitikale võivad pühenduda ainult supernaised, kes suudavad kõike. Inimeselt ei saa nõuda kangelane olemist! Arvan, et kui me avalikult rohkem tunnistaksime, et meestel on ka vajadus ja õigus pühenduda hoolitsusele, siis oleks kõigi elu natukene kergem. Naisi oleks avalikus elus rohkem, aga näiteks ka tööpäevad võiksid olla lühemad (sest kõik tahavad koju lapse juurde). Meil ei ole ju kuhugi kiire.

Kes võiks olla praegu Eestis naispeaminister? Miks?

See, kelle poliitikaid Eesti rahvas kõige rohkem toetab. Mina üksi ei määra peaministrit :)

Kas leiad, et inimesed peaksid oma probleemide reaalse lahendamise asemel aega raiskama, lapates eneseabiõpikuid, ühinedes sektidega või keskendudes idamaade tarkustele, mis põhjamaadele ei sobi? Kas enesesugestioon aitab materiaalsete murede korral, või on see vaid põgenemine argimurede eest?

Mõni loeb puhkuseks kriminaalromaane, mõni spioonikaid, mõni eneseabiõpikuid. See on inimese enda valik. Siiski - üks oht on liiga suurde hulka eneseabiõpikutesse mattumisel. Need kipuvad inimest veenma, et iga häda puhul tuleb ennast muutma rutata. Aga mõnikord on meiega kõik korras ja hoopis maailm meie ümber on vigane! Siis tuleb hoopis avalikud asjad ümber korraldada.

Miks Sina ei lähe Eestist minema, nagu paljud Su eakaaslased? Võimalusi Sul ju on.

Minu kodanikuhing ei luba. See ütleb, et kui ma saan midagi teha, et maal, kus ma sündinud olen, läheks midagi paremaks, siis ma pean seda tegema. Seega, kuigi ma olen töötanud väga paljudes erinevates riikides, olen töötanud Euroopa Liidu heaks, tulen ma ikka Eestisse tagasi.

Mis (või kes) on Su stressimaandur?

Mulle meeldib hommikuti ujumas käia. Tallinnas õnneks on avalik ujula mu kodu lähedal. Panen kõrvad vette ja olen kahekesi oma mõtetega. Pärast on rahulik, rõõmus ja enesekindel tunne.

Kultuurilemmikuid?

Väga keeruline on neid nimetada, sest igale väljajäetule ma teeks ju liiga. Aga Eesti kaasaegne kunst on väga huvitav, seal on palju mõtteid. Viimasel Veneetsia biennaalil oli Eesti paviljon üks omanäolisemaid ja leidis palju tunnustust. Muusikas ma armastan muidugi Põhjamaade sümfooniaorkestrit, Anu Tali on imeline dirigent.

Mis on Sinu jaoks Eesti tähtsaim püha?

Kaasaegse Eesti tähtsaim püha võiks olla äsjamöödunud 23. aprill, jüripäev.

19. sajandil oli see mõisaga teenistuslepingute lõppemise, kolimise päev. Seda tähistades tuletame meelde, kui paljud inimesed ka praegu töötavad ebakindlate lepingutega ja on sunnitud vahetama elukohti. Seda tähistades tuletame meelde pikka teed, mida me töö- ja elukoha kindluse poole oleme käinud ning mida me veel saavutada tahame.

Küsisid URMI REINDE ja INDREK VEISERIK

[esiletõsted]

Kasinuspoliitika ja numbrifetiš, kus inimestest tähtsamad on arvud riigieelarve tabelis, hävitavad praegu paljude Euroopa riikide, ka Kreeka, tulevikku.

Eestis saab olla edukas ainult see erakond, kes saab aru, et mitte kõik ei võitnud üheksakümnendatel tehtud poliitilistest valikutest ja et normaalne rahuaja Euroopa riik peab kõigile kodanikele andma selle, mis õigusega neile kuulub.

INFOKAST

OUDEKKI LOONE:

• poliitikateadlane ja publitsist. Avaldanud arvukalt arvamuslugusid ja analüüse erinevates väljaannetes
• Maalehe laureaat 2012
• kodanikualgatuste „8. mai liikumine" ja „Ei politseiriigile" eestvedaja
• Eesti aasta missiooniinimene 2009
• õpetanud poliitikateadusi Tallinna Ülikoolis ja Veneetsias
• doktoriõpingud immigratsiooni teemadel Eestis ja Itaalias
• Euroopa Liidu ning Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni valimisvaatleja aastast 2005; osalenud missioonidel Aafrikas ja Aasias, sh Lähis-Idas

Jaga |