Katre Pelisaar: tähtis on see, mida tehakse, mitte see, kes teeb

Miks käsitlesid oma magistritöös meie hariduspoliitika arengut just Keskerakonna näite varal?

Eelkõige seepärast, et Keskerakond on oma valimisplatvormides alati küllalt põhjalikult käsitlenud haridusteemat. Võrdlesin, millised on olnud huvi- ja sihtgrupid, kas need on aja jooksul muutunud, millised on olnud peamised haridusprobleemid.

Küsitlesin ka kõiki haridusministreid alates aastast 1991. Välja arvatud Peeter Oleskit, keda mul ei õnnestunud ka telefonitsi kätte saada ja kes ei vastanud ka minu elektroonilistele kirjadele. Teised andsid enamasti kiirülevaate.

Kolmandaks punktiks oli arvamusliidrite vastuste võrdlemine Keskerakonna omadega. Paljus need kattusid ja paljus mitte, kuid suures osas siiski kattusid. Näiteks: õpetajate madal palk ja õpetajaameti madal sotsiaalne staatus ning prestiižitus. Loomulikult osutusid eri aegadel aktuaalseiks erinevad probleemid. Mu töö esimene osa oli teoreetiline ning puudutas hariduse eri valdkondi.

Kuna Eestis pole varem selliseid magistritöid tehtud, ei olnud mul ka mingeid eeskujusid, ja seepärast tuli ta välja just selline nagu ta tuli.

See on säärane üldine jutt... Kui räägiks nüüd õige natuke konkreetsemalt?

Uurisin Eesti hariduspoliitikast ainult Keskerakonna platvorme. Ei kuulunud minu teemasse ka see, kui palju on Keskerakond oma lubadusi täitnud. Teiste erakondade platvorme aga ei uurinud ma üldse. Samas võin öelda, et Keskerakonna haridusalased dokumendid on kõige põhjalikumad; teistel erakondadel nad nii põhjalikud ei olnud. Minu töös ei kajastu ka see, kui heas või halvas seisus meie haridus hetkel on.

Aga oma subjektiivne arvamus sul ju ikka on?

Jah, loomulikult on mul subjektiivne arvamus olemas. Ja see on selline: ega väga korras kõik ikka ei ole küll.

Räägi õige täpsemalt: mis just korras ei ole?

Kõigepealt see, et Eestis pole ühtset hariduspoliitilist kokkulepet, puudub järjepidevus. Iga erakond, kes võimule tuleb, teeb kohe kõik ümber ega arvesta pikema perspektiiviga, mida aga hariduse alal oleks vaja. Kohe hakatakse täitma oma erakondlikke ja poliitilisi eesmärke ning ambitsioone. Teiste sõnadega, oleme praegu veel sellises etapis, kus on tähtis see, kes teeb, mitte aga see, mida tehakse. Järgmine etapp oleks juba see, et tähtis on, mida tehakse. Eestil on selle etapini veel arenguruumi küll ja küll.

Nagu tean, töötad sa praegu koolis. Olen ka ise küllalt kaua koolis töötanud, kuid sellest on juba oma 10 aastat möödas ja paljud asjad on vahepeal muutunud. Olevat tõusnud õpetajaameti prestiiž, samuti on kuulduste järgi ka palgad juba küllalt korralikud ja õpetajad elavat päris hästi ära. Noh, sellised on kõlakad – nüüd ütle, kuipalju ma praegu eksisin.

Alustaks sellest, et õpetajad nüüd küll oma palgaga rahul ei ole. Eriti veel, kui praegune haridusminister tahab seda palka veel vähendadagi. Mis nüüd õpetajaameti prestiižisse puutub, siis tänavu jäi Tallinna Ülikooli vastuvõtmisel õpetajaks tahtjate kohti isegi vabaks. Ma ei mäleta nüüd peast, mis ained need olid, kuid osa õpperühmi täis ei saadud. Nii et pole see elukutse prestiižikas midagi ja saadav palk noori õpetajaks ei meelita. Seda ei tee isegi „stardiraha“, mida selle aasta sügisest hakatavat vastvalminud õpetajatele maksma.

Samuti on probleemiks suhtumine õpetajasse. Kui juba vanemad räägivad oma lastele: „Sa katsu ikka koolis natukene korralikum olla, sest õpetajatest peab ka aru saama – töötavad nad ju puhtast missioonitundest!“. Hirmsasti häirib selline suhtumine, et õpetaja on mingi alamast klassist isend. Ja muidugi distsipliin on lausa kohutavalt käest ära! Koolil praktiliselt puuduvad korrarikkujate mõjutamise vahendid. Kui varem oleks mingile väärteole järgnenud väga karm karistus, siis praegu ei saa midagi teha. Direktor võib anda vaid käskkirja. See „demokraatia“ on ikka päris koledaks läinud!  Sa pead pidevalt jälgima, mida teed või ütled, sest koolilaps võib selle sinu vastu ära kasutada.

Aga kuidas sulle tundub olevat meeleolu koolis? On see nüüd väga trööstitu või paistab ikka mingi heledam päikesekiir ka kusagilt?

Ma arvan, et meeleolu on ikka rohkem positiivse poole peal. Kõik ikkagi loodavad paremat.

Mida loodetakse? Et tulevad uued poliitilised jõud ja hakkavad koolidele raha ja prestiiži jagama või?

Ma ei tea täpselt, mida loodetakse, aga ikka ju loodetakse paremat, ja üldse – lootus sureb viimasena. Eks ole ju koolis koos oma ala fanaatikud, kes töötavad rohkem mitte raha pärast, vaid lihtsalt tahtmisest seda tööd teha, ja veel võimalikult hästi teha.

Mul on ka tegelikult vedanud, sest olen töötanud vägagi prestiižikates koolides nii Tartus, kus õppimise ajal töötasin, kui ka nüüd, Tallinnas. Võib-olla, et mingites rasketes äärelinnakoolides on ka olukord teine – veel probleemsem? On ju nimekates koolides teised olud ja ka võimalused on neil suuremad; kasvõi juba väljast tulevate projektide näol. Nii et – palju sõltub kooli võimalustest.

Kui nüüd tagasi tulla su magistritöö juurde. Ütlesid, et läbi aegade on haridustemaatikat punase joonena läbinud enam-vähem samad probleemid – näiteks õpetajate palk. Mis veel?

Jah, palka mainisid küll praktiliselt kõik haridusministrid. Teiseks läbivaks teemaks oleks kutseharidus. Seda on liiga vähe propageeritud. Mul on tunne, et enamiku noorte jaoks on mingi ülikooliharidus tähtsam, kui et neil oleks korralik elukutse. Kolmandaks jäi domineerima kõrgharidus – eriti tudengite toetamine (muide, ka kutseharidust omandavate noorte toetamine). Ka see, et kõikvõimalikke kõrgkoole on ääretult palju ja oleks tarvis paremini välja selgitada riigi vajadused spetsialistide järele. Neljas prioriteet oli lasteaiad – riik peab tagama kõigile lastele lasteaiakoha.

Keskerakond tõi välja ka tasuta koolitoidu. Et riik peab tagama õpilastele tasuta koolilõuna ja kasvõi osaliselt toetama sõidukulusid.

Oli ka selliseid ministreid, kes pidasid tähtsaks, et kooli juurde viiks korralik kõnnitee või et lasteaiakasvataja palk oleks sama mis kooliõpetajal. Väga vähe pöörati tähelepanu erivajadustega lastele.

Ühe tähtsama punktina tõsteti esile õppekavad. Ei ole õige, et neid pidevalt muudetakse – käib tants ümber õppekavade. Meil nagu puuduks üldine hariduskontseptsioon või arusaamine, milline peaks olema üks hea ja korralik õppekava. Ühed tahavad vähendada tunde, mis on määratud humanitaarainetele, ja liita need reaalainetele; teised, vastupidi, tähtsustavad humanitaaraineid. Lähtutakse nähtavasti oma subjektiivsetest eelistustest.

Samas muutuvad aga kõik ained raskemaks. Näiteks see, mida omal ajal õpiti 7. klassis, on toodud nüüd kuuendasse või isegi viiendasse. Ka materjali tuleb aina juurde. Õpilastele üritatakse anda tohutut infokogust ja õpetaja peab oma intuitsiooniga valima, kas õpetada rohkem ja pealiskaudsemalt või vähem ja põhjalikult. Õpetajad orienteeruvad muidugi selle järgi, mida nõutakse eksamitel. Kahjuks toimubki meil eksamite jaoks õppimine. Tegelikult peaks õpilane õppima enda jaoks, mitte eksami jaoks.

Ka koolide pingeritta panemine käib eksamitulemuste põhjal. Ja kooli juhtkond orienteerub samuti vastavalt sellele: eelmisel õppeaastal olid meie kooli eksamitulemused sellised, sel aastal paluks tõsta neid nii ja nii mitu protsenti... Eriti suured probleemid on seepärast just vähemprestiižsetes koolides, kus õpilasmaterjal ei ole just selline, kes kole hästi eksameid teeks. Seepärast peaks riik ära otsustama, mida ta tahab: kas tugevaid haridusnäitajaid või haritud ühiskonda? Paraku tundub, et tänases Eestis küll ei ole haritud ühiskond prioriteetne. Seda näitab ka tendents, et vähegi parema haridusega noored eelistavad Eestist lahkuda.

Kui homme saaks sinust haridusministri nõunik, mida  soovitaksid kõigepealt hariduses muuta või millega eelkõige tegelda?

Arvan, et kuna maja ehitamine algab vundamendist, mitte katusest, siis peaks ka haridust reformima hakkama eelkõige alusharidusest. See tähendab, et eelkõige tuleks tegelda lasteaedadega, seejärel põhikooliga, ja pärast seda tuleksid juba keskkool ja kõrgkool. Kui alustada kõrgkooli reformimisest, polegi võib-olla varsti neid reformitud kõrgkoolides õppijaid.

Üks peamisi punkte on muidugi hariduse rahastamine. SKP-st tuleks haridusse rohkem investeerida, et ei tekiks olukorda, kus korralikke õpetajaid pole kusagilt võtta ja klassi ette pannakse lihtsalt keegi kohatäiteks. Üldse olen seisukohal, et enne millegi reformimist tuleks läbi viia väga korralikud uurimised, et näha, millises suunas meie haridus üldse liikuma peaks. Ja loomulikult peaks neid uuringuid teostama võimalikult palju praktiseerivaid õpetajaid, mitte ainult haridusametnikud, kes päevagi koolis töötanud pole.

Oled ju ise ka praktiseeriv õpetaja. Ütle, kui palju jääb sul aega ühiskondlikult kasulikuks tööks? Pärast seda, kui oled lõpetanud oma mõnusa õhtuse „rituaali“ – parandanud 40–50 kirjandit ja ära kontrollinud töövihikud?

Noh, kui väga tahaks, ikka jääks küll! Kõik sõltub ju sellest, kuidas sa oma aega planeerid. Väga õige oli Keskerakonna kava anda õpetajale iga viie aasta kohta pool aastat enesetäiendamiseks ja enesetaastamiseks. Aga kui see plaan käiku läheks, saaks õpetaja sel ajal töötada nõuandvates organites. Ainus probleem on vast see, kust võtta asendusõpetajaid. Kui need soodustused sisse viia, kasvaks ehk õpetajaameti prestiiž ja laheneks ka asendusõpetajate probleem.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |