Esivanemad ja järeltulijad

Eesti pole mitte kunagi asunud mitte kusagil mujal kui Euroopas ja on kahest küljest merele avatud. Meie esivanemaid mõjutasid kõik need rahvused, kellega nad suhtlesid või kokku puutusid. Seda aga ei saa kuidagi uskuda, et ori orjapidajat kadestaks. Põhilised faktorid meie rahvuslike iseloomujoonte kujundamisel olid ilmselt  loodus ehk kliima ja meie esivanemate elutingimused ehk ajalugu. Näiteks Soomes, Rootsis ja Norras pole sellist orjaaega kunagi olnud ning seetõttu on nende ühiskondlik „kliima“ tunduvalt vabameelsem ehk, teisisõnu, mõistvam.

Kõik meie esivanemad, kes Eesti Vabariigi sünniaastal olid täisealised, on tänaseks juba kindlasti elust lahkunud. Kuigi meie hulgas elab ka üle 100-aastaseid eestlasi, siis Eesti esimese iseseisvumise ajal 18-aastaseid veel täieealisteks ei peetud – kodanikud said alles 21-aastaselt hääleõiguse.

90 aastat tagasi olid meie esivanemad valdavas enamikus endiselt „maarahvas“. – kogu elanikkonnast elas linnades ainult veerand. 1940. aastaks kasvas linnaelanike osakaal ca 30 protsendini, 1990. aastaks aga juba 70 protsendini (vt „Eesti rahvastikuarengu raamat“ – Tallinn 2006). Kuna teaduse ja tehnika areng sai Teises maailmasõjas erilise kiirenduse ning see tõi kaasa „demograafilise plahvatuse“ – maakera elanikkonna vägagi kiire juurdekasvu, siis algas sellest ilmselt kõikjal ka linnade ja linnaelanike juurdekasv.

Mineviku hindamisel lastakse mõndagi viltu. Nii on kriitika Eesti ajakirjanduse aadressil igati põhjendatud. Mida küll öelda, kui ühes ja samas loos sarjatakse „nõukat“ ja nimetatakse Akadeemia tee ühiselamuid Stalini-aegseteks? Või mida arvata, kui keegi tõemeeli kinnitab, et „meid okupeeriti“? Huvitav, kuidas „okupeeritakse inimesi“.

Stalin suri ikkagi juba 1953. aastal, nüüdseks on sellest möödas üle 55 aasta. Tavalise inimese arusaamise järgi pole ta ju nende aastate jooksul enam maailmas enam midagi saanud ära teha ja surmast suuremat karistust inimene inimesele määrata ei saa. Aastaid või aastakümneid elust välja lõigata meist keegi ka ei saa.

Stalini järglaseks N. Liidu „troonil“ sai Nikita Hruštšov. Siis algaski  „Hruštšovi sula“. Tema kõnedest said tuntuks väljendid nagu „isikukultus“, „massirepressioonid“ ja „arhitektuurilised liialdused“. ?ks Stalini-aegsete majade näidis aga seisab Tallinnas Tartu mnt ja Liivalaia tänava nurgal. Sellel kõrguva tornikese tipus on näha sirpi ja vasarat. (Ega nüüd enam ei tea, kas sellele tohibki avalikult tähelepanu juhtida, sest mõni hurraapatrioot võib nõuda, et see tuleb sealt kiiremas korras maha võtta. Vast võiks sellega isegi nõustuda, aga ainult tingimusel, et ta sellise töö oma taskust kinni maksaks ega tahaks, et see rahva rahakoti arvel tehtaks.)

Igatahes tuleb kindlasti õigeks tunnistada, et Hruštšovi ajal muudeti projekteerimisnorme – eluruumide minimaalkõrgust vähendati 3 meetrilt 2,4 meetrini. Ka sellised „kaunistused“, nagu too tornike, polnud projekteerijatele enam kohustuslikud. Veel väärib meenutamist, et Hruštšov seadis eesmärgiks N.Liidu majandusega USA-le järele jõuda ja propageeris jänkide eeskujul põllumajanduses maisikasvatust, saades hüüdnimeks „Nikita Kukuruznik“.

Hruštšov suri 1971. aastal. See oli arvatavasti 1973. või 1975. aastal, kui osalesin Moskvas ühel seminaril. Otsustasime koos paari kaasseminaristiga külastada sealse eliidi surnuaeda – Novodevitšje kalmistut. Värava juures pakkusid mitmed pensionärid ennast giidiks; meie valisime välja ühe naisseltsimehe. Kahjuks jäi külastusaeg lühikeseks, sest jõudsime sinna õhtueeli ja üsna peagi hakkasid miilitsaahelikud huvilisi kalmistult välja ajama. Meie giid selgitas: niisugune kord kehtestati ainult seetõttu, et Hruštšovi hauda korduvalt rüüstati. Meie tema hauaplatsi ei näinud ja giidi sõnul seal tollal mingit mälestusmärki polnudki, sest niipea kui sinna midagi paigaldati, see kohe lõhuti. Stalini abikaasa Nadežda Allilujeva ja poja Juri Stalini hauaplatsi jõudsime siiski näha.

Ma tõesti ei taha stalinlikke kuritegusid ja terrorirežiimi vähimalgi määral õigustada, veel vähem heaks kiita, aga meie ühiskonna demokraatlikule arengule on juba takistuseks muutunud, kui aina korrutatakse: „Meid okupeeriti“, „meid represseeriti“, „need venelased“, „see Venemaa“.

Meie esivanemad teadsid vägagi hästi, mida tähendab raha võim ja kinnitasid, et surmgi ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole.

See Virumaa küla – Sõmeru valla Aresi küla –, kus mul oli õnn 1931. a. 18. detsembril sündida ja rõõm üles kasvada, kuulub nende ca 500 Põhja-Eesti küla hulka, mis juba 1241. aastaks „Taani hindamisraamatusse“ kirja said pandud. Mu kooliaeg kujunes selliseks: esimese talve õppisin veel Eesti Vabariigis, teise ENSV-s, siis kolm talve järjest Ostlandis ja lõpuks veel 11 aastat taas ENSV-s. 1955. aastal sain EPA-s inseneridiplomi ja algas tööelu. Nüüd olen vanavanaema, kel üheksa lapselapselast. Neist noorim alles 10-aastane, aga temast vanematelt olen kuulnud, et koolis räägitakse kolhoosiajast selliseid hirmulugusid, mida ma oma küla järgi otsustades küll uskuda ei saa.

Võlgnen oma vanematele ja kogu toonasele külarahvale tänu paljude õpetussõnade ja nn vanarahvatarkuste eest.

Sellel külal on küllaltki huvitav ajalugu ka seetõttu, et ta asub tööstuse ja põllumajanduse piirimail. Tänaseks on pool külast küll juba välja surnud – see oli uuem, nn alt-küla osa, mis 17. sajandil vanakülale juurde kasvanud. Vanakülasse on pärast Eesti taasiseseisvumist nooremaid, lastega peresid juurde tulnud.

Kuna Eesti on ja jääbki Venemaale naabriks, siis arvan, et meie järeltulijatele tuleks kasuks, kui need riigid omavahel vaenujalal ei seisaks ja sõbralikumalt suhtleksid.

RITA REBANE, Rakvere

[fototekst]  HRUŠTŠOVI HAUD:  Vägeva riigimehe ülemaailmse tähtsusega elutee lõpp-punkt. Teda on tahetud ära unustada, kuid ta väärib igavest meelespidamist.

Jaga |