Eesti iseseisvumise maailma-ajalooline tähendus

KAIDO JAANSON,      21. veebruar 2007


Eestile iseseisvuse toonud Tartu rahu hindamisel ei oma nõukaaegne leksika rahust, mis avanud akna Euroopasse, mingit tähtsust. Need sõnad olid üksnes taktika, nii Lenini enda kui ka tema järglaste jaoks. Moskva ei pidanud Tartu rahu igaveseks, sest ta ei tahtnud ega osanud tollast akent ära kasutada.

Esialgu, alates kahekümnendate aastate keskpaigast, oli maailmarevolutsiooni-ideed (mis modifitseerus Moskva võimu levitamiseks nii Venemaa endistele osadele kui ka laiemalegi) seatud varjama loosung sotsialismi ehitamise võimalikkusest ühel maal. 1950-ndail aastail asendus see erineva sotsiaalse süsteemiga riikide rahumeelse kooseksisteerimise propagandaga.

Tegelikult ei jätnud maailmarevolutsiooni-idee Moskvat siiski maha.

Piiride paikapanek

Esialgu majanduslikult otseselt soodne rahuleping lõi Eestile kogu senise ajaloo jooksul ainulaadse välispoliitilise situatsiooni: aastatel 1920-1922 olid Eesti suhted Venemaaga paremad kui teistel Euroopa riikidel. Siis võimul olnud Eesti valitsusi iseloomustas lootus Esimese maailmasõja eelsete majandussidemete taastamisele selle riigiga ning Eesti kui Ida ja Lääne vahelise majandussilla idee.

Kuid Esimese maailmasõja eelsed tihedad kaubandussidemed Eesti ja Vene vahel kahanesid ajavahemikus 1913–1923 enam kui kümme korda. Seejuures polnud majandussidemete järsu vähenemise põhjused Eesti-poolsed, vaid Venemaa poolt peale surutud. Majanduslikus mõttes ei eraldunud mitte Eesti Venemaast, vaid Vene tõukas Eesti endast eemale, – kui kasutada ajaloolase Jaak Valge kujukat väljendit.

Venemaa seisukohalt algas Tartu rahuga tema piiride täpsem määratlemine, mis tegelikult kestab tänini. Tollases ajaloolises kontekstis järgnesid Eestile Leedu, Läti ja Poola. Iseenesest ja ajalooliselt ei ole selline piiride paikapanemise ning heanaaberliku teineteisemõistmise ja koostöö kujunemise pikk ja kauakestev protsess väikese ja suure naaberriigi vahel ajalooliselt midagi erakordset. Saksamaa ja Taani vahel vältas see ligi sajandi, või kauemgi.

Idee kristalliseerumine

Eesti seisukohalt algas Tartu rahuga Eesti iseseisvuse idee realiseerimine. Mõte lüüa Venemaast lahku ja luua oma riik oli Eesti poliitikute peades kristalliseerunud (kui kasutada poliitiku ja rahvusvahelise õiguse professori, sündmuste otsese osalise Ants Piibu väljendit) vana ehk juuliuse kalendri järgi ööl vastu 1918. aastat ehk samal nädalal, mil Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson sõnastas oma 14 punkti.

Eesti iseseisvumine oli (ja on) osa rahvaste vabadusliikumise ja riikliku enesemääramise protsessist, mis maailmas algas, kui mitte varem, siis Inglise Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvussõjaga 1776–1783, ja Euroopas XIX sajandi kahekümnendail aastail.

Ühtlasi oli (ja on) Eesti iseseisvumine ja riiklik enesemääramine osa ajaloolisest protsessist, mille käigus seni impeeriumide raames toimunud rahvaste kooselu reguleerimine ühest keskusest asendub rahvuste vaba koostööga oma riikide kaudu regionaalsete ühendustes ja globaalsete organisatsioonides. Selleks et globaliseeruda, fragmenteerub maailm poliitiliselt. Loomulik, et see protsess ei kulge sirgjooneliselt.

Reaktsioon elik tagasilöök

Eesti omandas iseseisvuse rahvaste vabadusliikumise üle-eelmisel etapil, mis kestis XIX sajandi 20-ndaist aastaist 1921. aastani ja millele oli omane, et rahvad rajasid iseseisvaid riike, eraldudes impeeriumidest. Teise maailmasõja ajal algas järgmine etapp, kus iseseisvuma hakkasid meretagused kolooniad. Eesti oli oma iseseisvuse selleks ajaks kaotanud. Seetõttu võib Hitleri–Stalini pakti augustist 1939 ja sellest järeldunud Teist maailmasõda vaadelda kui reaktsiooni, tagasilööki Esimese maailmasõja järgsetele arengutele.

Rääkides Eesti iseseisvuse ideest, on kohane rõhutada, et see sündis koostöö ja liidu mõttest. Septembris 1917 (26. august / 7. september), kui Eesti Maanõukogu, Eestimaa kubermangu autonoomne esinduskogu esimest korda arutas Eesti rahvusvahelist seisundit, kõneles tollane prominentseim poliitik Jaan Tõnisson Balti, Soome ja Skandinaavia rahvaste liidust. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ei olnud siis veel kõne all – see idee formeerus alles sama aasta detsembris, kristalliseerudes (nagu öeldud, Ants Piibu väljendit kasutades) uusaastaööl vastu 1918. aastat.

Eesti iseseisvuse idee sündis seega Balti–Skandinaavia ehk Läänemere väikerahvaste koostöö idee kaudu. Ühtlasi kujutas see endast Eesti välispoliitilise orientatsiooni esmakordset deklareerimist. Veelgi enam, Eesti Maanõukogu oli esimene Läänemere-äärne esinduskogu, kes seda teemat XX sajandil nõnda käsitles. Maanõukogu oli põhimõtteliselt demokraatlikul teel moodustatud. Lätlastel-leedulastel sellist esindusorganit veel polnud, Soome Eduskund sellise probleemiga ei tegelnud, veel vähem võinuksid sellega tegelda Rootsi, Taani või Norra parlament.

Paraku see mõte siis ei realiseerunud – rahvusvaheline koostöö hakkas mõranemise suunas kulgema nii Läänemere ääres kui ka laiemalt. Rahvusvahelisi suhteid Läänemere regioonis iseloomustas sõdadevahelisel perioodil praktilise poliitilise koostöö peaaegu täielik puudumine ida- ja läänekalda, uute ja vanade väikeriikide vahel, seda eriti viimaste passiivsuse tõttu.

Nõrgaks jäi ka poliitiline koostöö Läänemere idakalda uute riikide endi vahel. 1920. aasta augustis-septembris kohtusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome välisminister veel kord Riia lähedal Bulduris, kuid see jäi ka nende viimaseks ühiseks kokkusaamiseks. Pärast seda, kui Poola oktoobris haaras enda valdusse Vilniuse koos ümbruskonnaga, loodeti esialgu sõjaline liit sõlmida Soome ja Lätiga. Pinnasondeerimised Helsingis tulemusi aga ei andnud, küll olid soomlased valmis faktiliseks koostööks.

Balti Liit kui esimene pääsuke

Ainsaks sõdadevahelisel ajajärgul tekkinud poliitiliseks liiduks Läänemere ääres jäi Balti Liit, kuid üksteisemõistmist oli Eesti, Läti ja Leedu vahel kindlasti vähemgi kui Skandinaaviamaade hulgas. Sõdadevahelisel ajajärgul Baltikum oli pigem mõiste; ta ei moodustanud veel regiooni, erinevalt Skandinaaviast, millel juba oli selliseid tunnuseid, kasvõi omavahelise küllalt tiheda kaubanduse näol. Sõjaline koostöö samuti kas puudus täielikult, oli väga pealiskaudne (seda tol ajajärgul siin ainsa sõjalise liidu sõlminud Eesti ja Läti vahel) või tehti seda vargsi (nagu seda ilma vormilise liidulepinguta, aga seda tihedamalt, tõenäoliselt kõige tihedamalt Läänemere piirkonnas, tegid Soome ja Eesti). Läänemere-äärseid suurriike iseloomustas agressiivne välispoliitika; demokraatlike suurriikide huvi Läänemere regiooni suhtes oli aga praktiliselt väike või hoopis olematu.

Teisele maailmasõjale läksid Läänemere väikeriigid vastu seega killunenuina. Euroopa suurriikide poliitika 1930-ndail aastail oli aga XIX sajandi koloniaalse mõtteviisi ja praktika taastamise katse, mis kulmineerus Teise maailmasõjaga. Väljaspool Euroopat, Etioopias alanud riikide sõltumatuse eitamine jätkus varsti Euroopas ja jõudis 1939. aastal Läänemere äärde. 1940. aastal jäi maailmas oma iseseisvusest ilma üheksa riiki, neist kolm olid Balti riigid. Tervikuna oli Läänemere-äärsete riikide arv kahanenud viiele.

Ei Venemaa ega Euroopa (Lääs) ei olnud siis veel paraku valmis vastu võtma koostöö ja liidu ideid, mis olid sündinud eesti poliitikute peades. Ameerika Ühendriigid isoleerusid Euroopast. Tingimused koostöö ja liidu kujunemiseks üleatlantiliselt ja Euroopa riikide vahel hakkasid kujunema alles XX sajandi teisel poolel.

Siis jätkus loogiline jada, mis viis koostöö tekkimiseni Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu; kui soovite, ka Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsiooni (1948) ja selle õigusjärglase, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD, 1961) või Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) või Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vormis.

[esiletõsted]

Etioopias alanud riikide sõltumatuse eitamine jätkus varsti Euroopas ja jõudis 1939. aastal Läänemere äärde. 1940. aastal jäi maailmas oma iseseisvusest ilma üheksa riiki.

Venemaa ega Euroopa polnud veel valmis vastu võtma koostööideid, mis olid sündinud eesti poliitikute peas. Tingimused koostöö ja liidu kujunemiseks üleatlantiliselt ja Euroopa riikide vahel hakkasid kujunema alles XX sajandi teisel poolel.

[Lisatud Eestimaa Päästmise Komitee esimese kolme päevakäsu vähendatud faksiimilekoopia.]

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)