Elu võimalikkusest maal

Kui meenutada tolle aja üleüldist kaubadefitsiiti ja tõika, et Eesti oli alati liiduvabariikide seas kõige paremal järjel, võis see tunduda täiesti tõepärane. Oleme nüüd olnud iseseisvad peaaegu kaks aastakümmet, kuid kahjuks peame tunnistama, et uskusime tühja sõnakõlksu.

Miks meie maaelu ei õitse?

Oleme oma riikluse taastanud ja kuulume isegi Euroopa Liitu, kus põllumajandusele ja regioonide arengule suurt rõhku pannakse. Seega peaks ka meie maaelu õitsema. Kuid miskipärast see nii ei ole. Milles siis asi on?

Meie põllumajandus pole millegipärast terve teise vabariigi ajal taassündi läbi elanud. Pigem vastupidi. Kui rääkida põllumajandusest eraldi ja regioonide arengust laiemas mõistes, siis peab tunnistama perifeeriasse jäävate piirkondade mahajäämust. Liisingmajanduse najal läbi elatud majandustõusul polnud see ehk nii depressiivne ja murettekitav. Küll on seda võimendanud majandussurutis. Järjest suletakse väikseid maakoole, palgad jäävad kõvasti alla riigi keskmisele ning tööpuudus on suur. Kindlasti on sellise olukorra põhjuseks meie valitsusringkondade poolt armastatud liberaalne majanduspoliitika. Tõepoolest, võrreldes teiste Euroopa riikide poliitikaga, kus rakendatakse oma riigi talupidajate kaitsmise taktikat, on Eesti paduliberaalne. Pole kahtlust, et sellega on rahul ennekõike Eestisse toiduaineid importivad äriühingud ning meie agaratele liberastidele jagub hulganisti tänusõnu ja aunimetusi. Keskmine eestlane, kes alati on muretsenud selle üle, mida suured ja tähtsad naabrid tast arvavad, võib sellise asjade käiguga täiesti rahule jääda.

Rahul pole muidugi kohalik talupidaja, aga see pole ilmselt selliste tegelaste meelest enam sugugi tähtis. Eesti on muutunud liberaalse majandusmudeli katsepolügoniks, ning kui siin midagi untsu läheb, mis ilmselt juba on juhtunud, siis välismaiste vaatlejate jaoks sellest kindlasti midagi ei muutu. Alati saab ju väita, et eksisid kohalikud kannupoisid.

Kodumaistele kaupadele maksusoodustused

Kohati ei saa ma aru, kas meie valitsusringkondade puhul on tegu tõesti äärmise liberaalsusega või lihtsalt sooviga mitte millegi eest vastutada? Kui põllumajandus kulgeb omasoodu, siis pole ju keegi süüdi, et sel halvasti läheb. Ainsana tekib sel juhul küsimus: mille eest valitsusametnikud palka saavad? Sest tegelikult on ju maaelu võimalik väga edukalt ja targalt suunata, mida paljud Euroopa riigid ka ilusti teevad. Sest kui keegi ongi võtnud endale plaani jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka, siis võiks ju ka reaalsuses edukatest eeskuju võtta. On ju ometi olemas terve rida vahendeid, mille abil saab riik suunata erinevate majandusharude arengut.

Üks võimalus oleks olnud näiteks maksusoodustuste kehtestamine kodumaise põllumajandustoodangu turustamisel. Räägin sellest minevikuvormis, kuna kroonilise eelarvedefitsiidi korral on mingist maksude alandamisest mõttetu rääkida. Kuid sobiv aeg sellisteks sammudeks oli kahtlemata olemas. Loodetavasti pole see jäädavalt möödas.

Kindlasti saaks valitsus toetada ka kodumaise põllumajandustoodangu eksporti ja uute turgude leidmist. Ka Euroopa Liidus saaks palju ära teha, kui nõutada meie riigile suuremaid kokkuostulimiite.

Riigi abi ei tee paha

Mitte et ma oleks mingi liberaalsuse ja isereguleerumise patoloogiline vastane, kuid riigi aktiivne ja oskuslik abi ei tee iialgi paha. Eriti veel riigis, kus on kaua aega püsinud kolhoosikord ja plaanimajandus. Soovi korral on riigil võimalik kaasata erinevaid põllumajanduse ja maaelu toetamiseks mõeldud era- ja avalikul kapitalil põhinevaid finantsmehhanisme. Kui viimasel ajal on sageli kuulda kurtmist EL-i poolse rahastamissüsteemi bürokraatilisuse üle, siis on hea tahtmise juures alati võimalik leida alternatiive. Lõppude lõpuks võib ju jätta kõrvale võõramaiste pankade huvide kaitsmise ja enam arendada kohalikul väikekapitalil põhinevat hoiu-laenuühistute tegevust. Olgem ausad, sellekohast seadusandlust tuleks paljuski täiustada.

Võimalusi maaelu edendamiseks on. Millegipärast ei soovita sellega tegelda. Probleemi eitamine ja vaid soovunelmate klantspildi näitamine võib maaelu allakäiku mingi aeg päris edukalt varjata, kuid hilisem ärkamine on seda hirmsam.

6. märtsil arutas Keskerakond oma võimalusi maaelu mõjutada Väike-Maarjas konverentsil. Kajastusi selle kohta saab hiljem kindlasti lugeda erakonna kodulehelt ja Kesknädalast.

TOOMAS PAUR, Võru linnavolikogu esimees, Keskerakonna maaelukonverentsi toimkonna liige

[fotoallkiri]  

Harjumaa Ühistranspordikeskuse tegevdirektor Ago Kokser ja Loksa linnapea Värner Lootsmann Keskerakonna maaelukonverentsil Väike-Maarjas.

Jaga |