Patareivanglast, tõsiselt

JÜRI RÄTSEP,      13. veebruar 2008


Eesti Päevaleht jättis Jüri Rätsepa artikli avaldamata.

Hiljutisel visioonikonverentsil nuputati, aga ka naljatati, Tallinna tulevikuvõimaluste üle (EPL 20.11.2007, lk 10). ?htustesse teleuudistesse jäi särama Tõnis Paltsi idee kujundada Tallinna Patareivanglast vähemalt Põhjamaid haarav mängupõrgu, mis tähendaks tuntust ja raha meie pealinnale.

Kui keegi Tõnis Paltsi seekord tõsiselt võtab, võibki juhtuda nii, nagu on siin ja mujalgi tuhandete ajaloomälestistega juhtunud. Amandus Adamsoni kõnekaim Vabadussõja-teemaline monument hävitati Viljandis 1941. aasta suvel ja selle koha katmiseks ehitati pärast võidukat sõda kompartei kohaliku komitee hoone. Richard Wagneri sünnimaja lammutamise Leipzigis pidi põlistama samale kohale rajatud hiigelkaubamaja. Ajaloo ühe kuulsaima vangla, Bastille'i, kunagist asukohta Pariisi südalinnas markeerivad eritoonis sillutisekivid tänavakattes...

Patareivangla kohal hõljub äriideid

Tegusamalt on „naljatletud" Patareivangla teemal juba mitu aastat ning ideede väljamõtlemise ja vormistamise eest korralikku palkagi makstud. Kunstiakadeemia müürimine Patarei seinte vahele katkes õnneks enne teostumist, aga alles idanemas on plaan majutada sinna kusagilt tekkiv kloostrirahvas (nunnad või mungad?). Vangla siseõue akustikat on kasutanud rokkmuusikud. Elitaarse asukoha tõttu hõljub Patareivangla kohal äriideid üsna paksu pilvena. Ruumides on, sealse keskkonna olemust tutvustades, askeldanud meie edumeelseimad ajaloolased. Nemad, kes teavad ja tajuvad vanglareformi käigus vabanenud massiivse rajatise tähendust Eesti riigi ja rahva saatuses, on äratanud ja elus hoidnud selle ajaloolise paiga säästva arengu ideed.

Viimane etapp

Tunnistagem, et just Patareivangla on läbi aastakümnete olnud okupeeritud Eesti kommunistliku rezhiimi tegelik katedraal. Sealtkaudu või otse seal saadeti aastatel 1940-1941 igavikku suur osa Eesti Vabariigi endistest ministritest. Ka Jaan Tõnissoni elutee lõpp on selle paigaga seotud. Paljudel ausatel riigiametnikel, aga ka lihtsatel talunikel polnud pärast Patareisse sattumist enam lootust vabaneda rahvavaenlase tiitlist ja saatusest. Episooditi töödeldi siin edutult Jaan Krossi, Lagle Parekit, Mart Niklust, Enn Tartot ja paljusid teisi vaiksemaid või riiakamaid omariiklusest ning demokraatiast mõtlejaid. Veel kaheksakümnendatel sattus represseeritute hulka ka teaduskraadidega süsteemiohvreid – Ain Aitsam, Jüri Kukk ja ka meie rakendusteaduse suurkuju Johannes Hint. Neist kahe viimase elutee lõpp on kaudselt või otseselt seotud just Patareiga.

Nõukogude võimu austamist õpetati siin tipptasemel põgenemiskindlates tingimustes. ?hel surmanuhtluse kaotamise lühikesel perioodil (viiekümnendatel aastatel) hoiti siin teiste hulgas suure kodumaa kõige verisemate kätega sarimõrtsukaid. 1980. aasta olümpiaregatiks aga keevitati akende ette lehtmetallist kardinad, et liigne valgus ja regatimuljed ei segaks vangide ümberkasvamist.

Ideaalne koht kommunismiohvrite mälestamiseks

Selle mälestusväärse objekti vabakssaamise järel tekkis Eestis unikaalne võimalus säilitada ehedal kujul paljude inimsaatuste lörtsimise olustik. Kui see ei ole koht kommunistliku rezhiimi ohvrite mälestustähiste jaoks, siis võiks siin paikneda vähemalt Ajaloomuuseumi oluline – riikliku vägivalla toimet kajastav – filiaal. Hoone siseruumides peaks jätkuma ekspositsioonipinda militaarsete teemade jaoks, samuti kabinette ja õppeklasse ajaloouurijatele ning nende kuulajatele.

Ruumi peaks jätkuma nii toitlustamiseks kui ka tõsisemat laadi kultuuriürituste korraldamiseks. Katusepinda võiks aga kasutada vaateplatvormina, et rahustuseks linnapanoraami ja merd nautida.

Patareivangla ümbrus jätkem aga kommunistliku rezhiimi ohvrite mälestusmärkide rajamiseks. Muul juhul seisab mõne järgmise põlvkonna ees harjumuspärane, aastaid kestev parima koha otsimise mäng.

Leian, et rokkmuusikute katsetused, mis on selle paigaga seotud, sobivad ehk nende tänastesse tegemistesse ja mõttemaailma, aga on mu eespoolesitatud vihjete tõttu kohatud. Küll aga sooviksin Ajaloomuuseumi rahval mitte eriti pingutada kommunistliku rezhiimi peategelaste skulptuuride jaoks looduskauni koha otsimisega. Nende taieste sobivaim koht on Patareivangla lillepeenardeta siseõu.

Inimesena, kes ei ole represseerituna kordagi vangimajades olnud, aga kes teeb vahet ideaali ja teostamisviisi vahel ning kes paljude aastate vältel on advokaadiameti tõttu vanglaelu suhteliselt tihti ja lähedalt näinud, pean tuulte räsida jäänud Patareivanglat väga tõsiseks kohaks Tallinna lahe kaldajoonel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)