Nädala juubilar DMITRI ŠOSTAKOVITŠ 105

Tema loomingust kaalukama osa moodustavadki viisteist sümfooniat. Muusikat lõi ta väga erinevates žanrides. Tasub esile tõsta tema klaveriteoseid, sonaate, kontserte, suurtsüklit „24 prelüüdi ja fuugat", aga ka kammermuusikat ja oopereid.

Mitmete heliteoste esmaettekanded toimusid Tallinnas. Ka koorimuusikas on Šostakovitšil märkimisväärne seos Eestiga - kooripoeem „Ustavus" oli pühendatud Gustav Ernesaksale. Autor külastas viimane kord Tallinna 29. novembrist 6. detsembrini 1970 ning 5. detsembril 1970 toimus RAM-i (Riiklik Akadeemiline Meeskoor, Eesti Rahvusmeeskoor) 3000. kontserdil „Estonia" kontserdisaalis kooripoeemi esiettekanne.

Šostakovitši muusikas ristuvad erinevad stiilid ja mõjutused, mis pärinevad eelkõige neoklassikast ning postromantismist. Tema teoseid ilmestab valdavalt ka näputäis groteski, mistõttu kõlab huvitavaid ja paeluvaid varjundeid. Šostakovitši-eelset perioodi iseloomustab suurepäraste komponistide Sergei Prokofjevi ja Igor Stravinski helilooming, ning seega on uuenduslikkusest ja sulamitest koosnev lähenemine andnud Šostakovitši muusikale selged ja eristuvad jooned, mis võivad kuulajale mõjuda segaselt või arusaamatult, eriti võrreldes romantikute pehme ja voogava muusikaga. Šostakovitši sümfooniates võib tunda ka Gustav Mahleri loomingu mõju.

Šostakovitši sümfoonilisele muusikale on omased teravakõlalisus, pingelised kooskõlad, mittelaululised meloodiad. Muusikasse on kantud sotsiaalselt teravad ja valusad teemad, mida autor isiklikult läbi elas. Eelkõige kujutavad need inimese hingelist rahutust, otsinguid, kasvamist, arenemist ja muidugi ka tagasilööke. Märkimisväärne osa tema teostest on pühendatud vene rahvale, selle rahva kannatusterohkele ja valusale ajaloole. Eelkõige kurvastas heliloojat vene inimeste traagiline üksteisehävitus.

Dmitri Šostakovitš sündis 25. septembril 1906 Peterburis keemiku kolmelapselise pere keskmise lapsena. Heliloomingus ja pianistina ilmutas ta ülimat andekust juba üsna noorelt. Suurepärase muusikaline kuulmine ja mälu avaldusid juba koos pianistist emaga veedetud esimestes klaveritundides, kui Dima oli kaheksane. Petrogradi konservatooriumi võeti ta vastu kõigest 13-aastasena. Ehkki andekas, takerdusid tal õpingud tihti poliitilise apaatia tõttu, näiteks põrus ta läbi marksismieksamil.

Pärast kõrgkooli töötas ta kontsertpianistina, kuid tema kuiv mängustiil, mida iseloomustati ka kui emotsionaalselt vaoshoitut, jättis ta publiku seas esialgu ebapopulaarseks. Seepeale keskenduski Šostakovitš eelkõige komponeerimisele ning kandis ise oma teoseid ette haruharva.

Kui 1934. aastal tuli esiettekandele ooper „Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast" („Katerina Izmailova"), avanes Šostakovitšile edu nii publiku ees kui ka võimude seas, sest seda teost iseloomustati kui nõukoguliku kultuuritraditsiooni ilmekat näidet. Kuid juba paar aastat hiljem langes autor kompartei soosingust välja ning tema vastu pandi toime mitu avalikku rünnakut, milles teravaimad võrdlesid tema muusikat poriga. Lisaks langesid terrori alla ka mitmed helilooja sõbrad ja lähedased kolleegid. Ainsaks lohutuseks oli tol keerulisel 1936. aastal sündinud tütar Galina; poeg Maksim, kellest tuli tuntud dirigent ja pianist, sündis kaks aastat hiljem. Galina on hiljem meenutanud, et isa oli äärmuselt pedantne ja puhtusearmastaja, nõudes näiteks, et kõik kellad majas oleksid sünkroniseeritud, ning et ta saatis iseendale postkaarte kontrollimaks postiteenuste kvaliteeti.

Šostakovitši muusika sattus vahelduva eduga küll põlu alla, küll tunnustusse, kuid pöördeliseks kujunes aasta 1961, mil Šostakovitš ootamatult astus, paljusid šokeerides, NLKP-sse. Sellise sammu põhjustas peaasjalikult Heliloojate Liidu peasekretäri ametikoht, mis eeldas parteiridadesse kuulumist.

Šostakovitšit peetakse ka filmimuusika kui eraldiseisva žanri üheks rajajaks. Ta kirjutas muusika enam kui neljakümnele filmile (nt „Hamlet", „Noor Kaardivägi", „Kiin").

57-aastasena jõudis ta 1962. aastal kolmat korda abielluda. See naine kehastas tema sõnul täiuslikkust, olles ühtaegu tark, rõõmus, otsekohene ja väga meeldiv. Üheks tõrvatilgaks meepotis kujunes vaid nooriku vanus, õigemini noorus - tagasihoidlikud 27 aastat. Abielu kujunes siiski väga harmooniliseks ja õnnelikuks.

Viimastel eluaastatel jäi Šostakovitš krooniliselt haigeks, kuid kategooriliselt keeldus loobumast sigarettidest ja viinast. Käsi tabanud tervisehäired sundisid klaverimängust loobuma, lõpuks diagnoositi tal koguni lastehalvatustõbi. Teda tabas ka mitu südameatakki.

Dmitri Šostakovitš suri 9. augustil 1975 kopsuvähki.

Dmitri Šostakovitš pälvis palju preemiaid ja äramärkimisi nii Nõukogude Liidus kui ka väljaspool kodumaad. Nende hulgas olid Sibeliuse preemia, Ühendkuningriigi Kuldne medal ja Oscari nominatsioon filmimuusika kategoorias. Muu hulgas omas ta Oxfordi ülikooli muusikadoktori diplomit ning sai 1954. aastal rahvusvahelise rahupreemia.

ULRIKA KARU

Jaga |