Kas Brüssel pani taganema Tartu rahulepingule viitamisest?

Pihlakas toob välja Eesti ja Venemaa suurärimeeste vaatenurga, kelle jaoks piirilepingu sõlmimine on ülioluline, sest selle puudumise taga seisavad ettevõtjatele vajalikud kokkulepped (topeltmaksustamise vältimine, investeeringute kaitse jne).

„Selgetel alustel ja tingimustel sõlmitav piirileping on Eestile kasulik ja vajalik, kuid mitte vältides viidet Tartu rahulepingule. On arusaadav, miks Venemaale on vastuvõetav professor Lauri Mälksoo ettepanek - soovitus nn tehnilisest täiendusest, kuna see väldib Venemaal kohustust veel kord Tartu rahulepingut tunnustada," märkis vandeadvokaat.

Pihlakas väljendas Postimehe artiklis oma arusaamatust, miks mõned meie poliitikud on oma seisukohtades Tartu rahulepingule viitamise vajaduse suhtes teinud kannapöörde. „Kas selle on tinginud üksnes Venemaa surve või on sellele aidanud kaasa ka tuuled Brüsselist, mida meie idanaabri võimas lobitöö on liikuma pannud ja suunanud?" küsis autor.

„Kuigi Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja ka teiste rahvusvaheliste lepingutega, ei ole arusaadav, kuidas nn teise rahvusvahelise lepinguga on võimalik muuta põhiseaduse järgset Tartu rahulepinguga määratud piiri kulgemisjoont, kui puudub viide rahulepingule sõlmitavas piirilepingus või selgitus selle lepingu ratifitseerimisel," imestab Pihlakas.

Tema sõnul meie põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus põhiseaduse konkreetse paragrahvi sisu ja mõttega. Seega rikub piirileping ka põhiseaduse paragrahvi 123 nõuet, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega".

„Uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel on kerkinud ka oluline probleem seetõttu, et uus piirijoon jätab Eesti territooriumist välja Pihkva järve ja Narva jõe tagused alad. See tähendab, et nõustume Stalini tõmmatud Nõukogude Eesti piiriga," kirjutas Pihlakas.

Tema sõnul oleks õiglane ja otstarbekas seda küsimust - millist osa, kas üldse ning millistel tingimustel võib Venemaale loovutada - lahendada rahvahääletuse teel, et teha selle alusel põhjendatud otsus.

Põhiseaduse paragrahv 56 p 2 annab rahvale kui kõrgeima riigivõimu teostajale, oma hääleõiguslike kodanike kaudu, õiguse rahvahääletusele. „Miks püütakse vältida rahvahääletust? Kas leitakse, et meie rahvas ei ole selleks poliitiliselt küps?" küsis Pihlakas lõpetuseks.

Jaga |