Et Eesti riik jääks püsima

MEETA LAUR,      11. juuli 2001


Eelmises Eesti Vabariigis olid korras üürisuhted ja lapsed ei nälginud. Täna näeme suitsetavaid noori koolimaja nurga taga ja suuremad lapsed mõnitavad väiksemaid. Keegi ei mõtle tulevikule, et riik jääks püsima.

Olen sündinud meie esimese vabariigi ajal. Mulle meenub lapsepõlv, mis on jätnud tolleaegsest valitsusest armsa mälestuse. Ei mäleta, et keegi oleks rikastunud vaeste arvelt. Elasime omanikule kuuluvas majas ja maksime talutavat üüri. Ka üürniku poolt tehtud sanitaarremont arvestati üürist maha.
Kuna meie peres oli neli last, siis aitas riik minu vanemaid koolipoolse toetusega. Õpilasele anti koolist õpperaamatud, talveriided ja jalatsid. Ropka sööklas pakuti korralikku sooja lõunasööki.
Ka õpilaste omavahelised suhted olid head. Ei näinud koolimaja nurga taga suitsetajad lapsi, nagu see praegu kombeks on saanud. Tänapäeval on ka selliseid lapsi, kes sunnivad vaesemaid õpilasi endi ees põlvitama ja mõnitavad neid.
Kui rikaste ja vaeste vahel olukord ei ole vaesematele talutav, siis peaks riik asutama erikooli, kus ka vähem kindlustatud peredest pärinevad noored saaksid ilma närvipingeta õppida, sest võibolla tuleksid ka nendest meie riigile praegustest arukamad juhid, kes jagaksid raha normaalselt vastavalt rahva vajadustele.
Meie Eestis tõusevad ainult riigiametnike palgad ja hinnad. Keegi ei näi mõtlevat sellele, kui palju on meil töötuid, tänavalapsi ja teisigi, kes vajaksid abi. On aeg mõelda ka tulevikule, et meie väike Eesti riik jääks püsima ka siis, kui meid enam ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)