Pimesoolepõletiku ravimisest kummeliga

Inimesed on saanud parlamendile ettepanekuid esitada kogu aeg, ka elektrooniliselt (nt endise TOM-i ja nüüdse osale.ee kaudu, mida haldab Riigikantselei). Neist on aastate jooksul ka eelnõusid sündinud. Mida on siis uut?

Ärksad humanitaarteadlased ja mõni endine parlamendipoliitik on äkitselt Harta12-s avastanud, et demokraatia enam ei toimi, et erakonnad ei kuula rahvast, et poliitikute ja rahva vahel on usalduskriis. Huvitav, et juba aastaid kestnud teerullipoliitika opositsiooni ettepanekute suhtes, mis on ju ometi ligikaudu poolte Eesti inimeste soov ja tahe (sageli muide nendesamade internetiettepanekute vormis), on jätnud täiesti külmaks nii presidendi kui ka nüüd nii häälekate MTÜ-de juhid, rääkimata presidendi ümarlaua seltskonnast. Demokraatia lämmatamine, valitsusparteide diktaat ja politiseeritud ametnike kaudu teostatav kontroll ei saanudki viia millegi muuni kui „süsteemi kristalliseerumiseni", kui kasutada prof. Lauristini kujundit. Praegune demokraatia kriis ei ole erakonnapoliitika kriis, vaid valitsemise kriis.

Teinegi ümarlaua idee kaasata vabakonnad seadusloomesse teeb, pehmelt öeldes, ettevaatlikuks, vähemalt praeguse õigusruumi kontekstis. Parteid on võrreldes MTÜ-dega vägagi läbipaistvad ja reguleeritud, ka on neil valimiste läbi saadud mandaat ja legitiimsus esindada oma valijaid. Keda esindavad aga paarikümne aktiivse MTÜ juhid? Kas oma sõpruskonna, tänava, asumi huve? Või välismaise rahastaja omi? Me ei tea seda. Võib ju väita, et legitiimsus tekib juba järgmistel valimistel, kui mõnel vabakonnal õnnestub ületada 5% künnis. Siis on teine asi, kuid siis peaksid nemadki alluma erakonnaseadusele, rääkimata arvukatest piirangutest ja avalikkuse kontrollist, mis saab osaks parteidele. Ning mis eristab neid siis tavalisest uuest parteist a la omaaegne Res Publica?

Minu seisukoht on, et Eesti demokraatia vajab ravi või lausa elustamist. Kuid seda ei saa me uue partei „turuletoomisega", vaid kõigis euroopalikes ühiskondades toimiva parlamentaarse süsteemi parandamisega. Alustuseks vajame avatud diskussiooni teemal, mis ja miks on läinud ühiskonnas nii valesti, et enamus saab minna peaaegu diktatuurini vähemuse vastu ning et juba pikemat aega on võimalik olukord, kus pool elanikkonnast on kaasarääkimisest täiesti välja lülitatud. Mille poolest siis need inimesed nii halvad on, et nende häält meil millekski ei peeta? Avatud diskussiooni eelduseks, muide, on meedia valmisolek anda võrdväärselt sõna kõigile maailmavaadetele, mõnitamata ja tasalülitamata. Viimatimainitud eelduse täitmata jätmine kümnekonna aasta jooksul on kindlasti üks demokraatia kängumise põhjusi.

Teiseks eelduseks on ühiskonnateadlaste aktiivne osavõtt, mitte viimastel aastatel neile omane olnud vaikimine. Kindlasti ei saa diskussiooni vedada või vahendada Ilves, kes ei ole näidanud end kogu rahva presidendina, vaid teatud poliitilise kildkonna esindajana, ja kellel seetõttu puudub suure osa rahva usaldus.

Kui me neid asju selgeks ei räägi, võime lõpmatuseni juurde luua uusi poliitilisi rahvaliikumisi ja vabakondi ning tuua need ka parlamenti, kuid valitsemissüsteem mädaneb edasi ja nakatab lõpuks neidki. Meie demokraatia hädad on palju sügavamal kui tuimas konstateeringus „erakonnad ei kuula rahvast". Presidendi ümarlaud ei vii meid kuidagi lahendusele lähemale, nii nagu president ise pole kunagi protestinud demokraatia kägistamise vastu Eestis.

Mul on hea meel nende inimeste üle, kes tulid tänavatele, et protestida Ansipi-Ligi valitsuse ülbuse vastu. Seda suurem on hirm, et väljatulijate siirast muret Eesti pärast kasutatakse ära järjekordse parteikese loomiseks ei tea kelle huvides. Kutsun üles lagedale tirima ja välja ravima Eesti demokraatia tõelisi hädasid, mitte aga valmistama järjekordset pettumust neile, kes meie maal veel südant valutavad, selle asemel et siit pettunult lahkuda.

KESKMÕTE: Praegune demokraatia kriis ei ole erakonnapoliitika kriis, vaid valitsemise kriis.

LAURI LAASI, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |