Usk, kodanik, riik

Tartu rahuleping

sai Eesti riigi alusmüüriks. See on meie eelnevate põlvede kingitus tulevastele põlvedele. Selle nimel on vaeva nähtud, kannatusi talutud ja elusid antud.

Meie, tänane põlvkond, peaksime olema tänulikud ja avaldama austust esivanematele ning hoidma saavutatut, Tartu rahulepingut ja Eesti riiki kui pühadust.

Nendega ei kaubelda. Pühadus ei ole müüdav ega ostetav mitte mingisuguse hinna eest. Kes seda teeb, on reetur, Piiblist tuntud Juuda sarnane, kes 30 hõbeseekli eest andis õiglase inimese surma ristilöömise läbi.

Piibli põhieesmärk on teha inimesele selgeks õige ja vale. Võttes Piibli aluseks, suudame aru saada, mis on meie riigis valesti, mis õigesti. Õpime ennast ja ühiskonda parandama, et tulevastele põlvedele edasi anda tervem elukeskond. Piiblis õpetatakse kõigepealt tõmbama palki oma silmast, et näha pindu venna silmas.

Lihtne on süüdistada teist ja kolmandat. Kuid kas me ise riigina ja rahvana oleme teinud kõik, et hoida Eesti terviklikkust, riigikodaniku kodu kindlusena, kus saaksid sirguda uued, tugevad ja aatelised Eesti Vabariigi kodanikud? Kindel vastus on: ei ole!

Reaalsus, et 5% Eesti riigi territooriumist on meie naaberriigi haldusalas, pole veel katastroof (vrd Jaapan, Soome...). Selles ei saa süüdistada Putini Venemaad, vaid Stalini-aegset terroristlikku võimu.

Nüüd oleme iseseisev riik,

 kuulume Euroopa Liitu ja NATO-sse. Oleks mõistlik ja soliidne, kui käituksime tõelise riigina, kus riik kaitseb kodanikku ja kodanik riiki. Kinkida suurele naaberriigile oma niigi väiksest territooriumist 5% koos kodanikega ei ole mingil juhul ei riigimehelik, veel vähem patriootlik tegu.

Aeg annab arutust. Kunagi vabaneb ka viimane 5% Kremli haardest, nagu juhtus 95 protsendiga, mida enam peaaegu ei loodetud.

Aga kas sellist riiki tahtsime? Eestlasele omane töökus, sihikindel edasipüüdlikkus on kujunenud rabelemiseks ja tormamiseks, otsitakse midagi, aga ise ka ei saada aru, mida. Tormame, nagu oleks hirm hiljaks jääda: võib-olla ajad muutuvad ja ma ei jõuagi ära teha seda, mida tahtsin, teised jõudsid ette, teised jõudsid rikastuda, aga mina olen ikka veel vaene.

Suurenevad narkomaania, prostitutsioon, aidsi levik, kuritegevus, üha rohkem hukkub liikluses. Väheneb eestlaste arv, lahkutakse riigist. Riigi territooriumi üritavad omad poliitikud vähendada. Poliitikute petavad karistusevabalt. Kõik see loob ebakindluse tuleviku suhtes, riiklus laguneb.

Elumärgid näitavad selgelt,

et ühiskond on lükatud tornaadona tormama raha järele, mille tagajärjel riik rebeneb, külad kaovad, perekonnad purunevad. Hüpnootilise mõnu ja kasu tagaajamisega on kõrvale jäänud teised elu eesmärgid ja väärtused. Raha on muutunud mugavast maksevahendist ebajumalaks, ikooniks, pangad aga kirikuteks, kust loodame abi saada, sattudes tegelikult püünistesse. Kui pank tõstab Eesti riigi kodaniku pere koos väikeste laste ja vanuritega tänavale, siis pank valitseb Eesti riigi üle täpselt samamoodi nagu Kremli võim omal ajal laadis Eesti kodaniku perekonna veoautole ja viis Siberi-teekonnale.

Võimutseb materialism. Enne nimetati materialisti kommunistiks, nüüd tuleks nimetada manistiks-pragmaatikuks. Materialist muutis ainult värvi, meelsus jäi samaks - kasu ja mõnu mõõdupuuga mõõdetakse elunähtusi ja kõigepealt endale.

Parandage meelt!

- kutsus üles Ristija Johannes. Saame vaimult suureks! - kutsusid üles  aatelised esivanemad. Taotlege esmalt Jumalariiki, ülejäänu antakse teile niigi! Ikka sama - esmalt vaimsus, alles siis materiaalsus, vaatamata sellele, et vahe on 2000 aastat.

Ajastu ei ole oluline inimese elutegevuses, määrav on mõtlemine, maailmakäsitlus: kas valguse poole või pimeduse poole.

Sageli öeldakse, et elu ei ole mustvalge. Mustvalge segapuntrana meile elu tõesti antud ei ole, selliseks oleme tema ise muutnud. Elu on liikumine ja meile on antud otsustada, kas liikuda valguse või pimeduse suunas. Ehk liikumine arengu suunas või liikumine hääbumise suunas. Ehk  Piiblis väljendatud liikumine: kas läbi väikse värava või läbi suure värava? Inimese iga otsus on väravast läbiminek valitud tegevusteele.

Väikesest väravast läbi minnes tegime otsuse loojaliku ilmavaate järgi - vaimsus primaarne, materiaalsus sekundaarne. See on raskem, aga see on arengutee, kus elunähtuste mõõdupuuks on õiglus ja ligimesearmastus.

Suurest väravast läbi minnes tegime otsuse materialistliku maailmavaate järgi - materiaalsus primaarne, vaimsus sekundaarne. See on eluhüvede tarbimise tee, kus elunähtuste mõõdupuuks on mõnu või kasu. 

Millise ilmavaate järgi oma elus otsuseid külvame, sellise elusaatuse me ise lõikame või lõikavad meie lapsed.

Tehnika areng Maal

inimese ilmavaadet ei muuda. Maailmavaade antakse lapsele esivanematelt sünniga kaasa, muuta saab seda oma elu jooksul ainult inimene ise, Saulusest võib saada Paulus. Mustvalges segaduses leitakse õige elusuund kas inimesele antud loova mõtlemise teel, rahulikult või valede otsuste tagajärjel tekkinud traagiliste sündmuste ja suurte isiklike kannatuste sunnil.

Kogu loodus elab, kõik on süsteemne ja omavahel seotud. Liblika tiivalöök Austraalias võib aja möödudes esile kutsuda orkaani Ameerikas. Pisike arglik järeleandmine vales suunas Toompeal kutsub esile Kremli agressiivsete jõudude puhangulise elustumise ning nende järgneva kasvu, rahumeelsete ja õiglaste  jõudude mahasurumise, sõna- ja trükivabaduse piiramise.

Eesti riigile on naaberriigid

antud Jumala poolt. Suurt naaberriiki kaugemale lükata ega tema väljaütlemisi takistada väikeriik ei saa. Ei saa muuta teise maailmakäsitlust, saab muuta ainult oma. Maailma parandamine algab iseenda parandamisest. Suure naabri pragmaatik oma valedega hirmutab tõsiselt väikse Eesti pragmaatikut oma valedega ja kindlasti on siin jõud ebavõrdsed. Eesti pragmaatik oma valedega jääb Vene pragmaatikule kaotajaks varem või hiljem. Väike Eesti saab suure naabri Venega rahu, kui muudab iseennast ja läheb valede pealt üle õigluse peale. Peab vöötama end õigluse vööga, nagu Piiblis kirjutatakse. Kui Eesti hakkab külvama õigluse seemneid, siis ka lõikab õigluse vilja. Väikeriigi ülesandeks on olla  õigluse indikaator maakeral, sest õiglus on kogu inimühiskonna, rahuliku koostöö, edasiarengu, eksistentsi aluseks. Suured riigid saavutavad oma tahtmised jõuga, mida nad on teinudki kogu ajaloo vältel, aga elu viib edasi õiglane koostöö, mitte konkurentsivõitlus võimu pärast. Euroopa Liidu loomise idee oligi õiglane koostöö iseseisvate riikide vahel, et ei saaks tekkida uut sõda, mis hävitab kõik.

Mõõgaajastul

ei olnud võimuvõitlus kogu elukeskkonda hävitavalt ohtlik. Tuumaajastul on see ülimalt ohtlik. Tuumarelvi oleme kogunud aastate jooksul nii palju, et võime oma kodu, emakese Maa, mitu korda puruks lasta. Kas nüüd järgmisena jääme ootama, millal võimuhaiged poliitikud pääsevad tuumanuppude juurde ja vajutavad...?!

Poliitiline võimuvõitlus, pikaaegne võim (üle kahe valimisperioodi) tekitab inimesele haiglasliku sõltuvuse võimust - samamoodi nagu narkootikumid, alkohol, tubakas. Võimu joovastav mõnutunne kutsub järjest rohkem esile lühiaegset mõtlemist, kuidas täna-homme võimul olla ja lükkab eemale kaugeleulatuva, loojaliku mõtlemise. Võimuhaige inimene on müüdav-ostetav nagu prostituut, elu edasi ei arenda, aga võib ühiskonda nakatada aidsi-taolise ideoloogiaga nagu ülemaailmne kommunism või ülemaailmne fašism oma katastroofiliste tagajärgedega.

Tuumaajastu

saabumisega jõudis inimühiskond arengus ummikseisu nagu pimedasse püssirohukeldrisse, kus peame olema kõik väga vaoshoitud, et ei tekiks konfliktide ahelreaktsiooni, mis viiks tuumakatastroofini, mis hukutaks kõik.

Isaac Newtoni füüsikareeglid sobivad Maal, aga ei sobi kosmoses. Edasiminekuks oli vaja Albert Einsteini relatiivsusteooriat.

Inimsuhete reeglid, mis sobisid mõõgaajastul, ei sobi tuumaajastul. Oli vaja relatiivsusteooriat inimsuhetesse, et inimühiskond saaks rahulikult edasi eksisteerida. See on meil olemas juba 2000 aastat, aga me ei taha neid tarkusi omaks võtta, kuna uue meelsuse järgi tuleks parandada kõigepealt iseennast. Oma vigade ehk oma pattude mittetunnistamine takistab arengut. Enne alkoholismist vabanemist alkohoolik tunnistab ja kahetseb südamest oma senist joomarlust. Vana tuleb maha jätta, siis saab asemele tulla uus.

Inimesel ja ühiskonnal on vaja usku,

sest see tagab tasakaalu elutegevuses. Usu tekkeks on vaja selgeks saada Piibli põhitõed, need kui õiglased omaks võtta ja elutegevuses rakendada. Kristliku ilmavaate õpetuse koolide õppekavasse viimisel oskaks noor inimene õigete-valede rägastikus valida sihi, kuhupoole liikuda. Kas ta täiskasvanuna seda järgib, on tema enda teha, kuid ta on teadmised kätte saanud.

Kommunistlik-materialistlik ideoloogia eitas kristlik-loojalikku maailmavaadet. Selle mõju all elab ka tänane Eesti ühiskond. Materialistlik maailmavaade areneb seni, kuni tekib katastroof ühiskonnas. Siis toimub pöördumine loojaliku maailmavaate poole. Suunamuutus saaks toimuda ka rahulikult, ilma kannatusteta, kui me jälgiks elumärke ja õpiks eluprobleeme õiglaselt lahendama.

Praegu Eestis võimulolevad materialistid ei järgi õigluse reegleid ise ega lase neid õpetada  ka nooremale põlvkonnale koolis.

Riik koosneb kodanikkonnast ja territooriumist ehk elukeskkonnast. Inimene, kes soovib eestluse jätkumist, püüab neid kaht asja oma elutegevusega kindlustada. Kui toimub vähenemine, siis tunnistame ausalt endale ja teistele liikumist hääbumise suunas. Otsime põhjust kõigepealt iseendast, sest maailma parandamine algab iseenda parandamisest.  Mida külvad, seda lõikad. Mida soovid endale, seda tee ka teisele.

Eesti Vabariigi eluenergia

allikaks, üheks suuremaks rikkuseks on viljakas põld ja töökas eestlane. Pragmaatilise mõtlemisega inimene seda rikkust ei näe, kuna tema jaoks on vaja rikkust kohe. Põld on aeglane. Ta ei anna kohe, aga ta ei vea sind alt, kui oled tema vastu aus. Pankur on täna rikas, põllumees on põline rikas. Pragmaatilise mõtlemisega Siim Kallas sellepärast ei tahtnudki põllumajandusse investeerida, kuna kasumit tuleb väga kaua oodata. Materialismi kaldunud inimese loogikas on eesmärgiks kiire kasu. Külaelu toetamist, ühiskonna arengusuundade kokkulepete vajadust, mida pakkus välja Arnold Rüütel, ei pidanud Kallas oluliseks.

Meil on siit palju õppida.

                                                 (Järg järgmises lehes!)

JÜRI VAIDLA, Seto Kongressi vanematekogu liige

Jaga |