Kelle valiks riigimees think-tank'i juhiks?

ROMAN UBAKIVI,      14. veebruar 2007


Demokraatia nõuab reaalseks toimimiseks paradoksina lakkamatut „sõda" rahva ja valitsuse vahel. Kodanike aktiivse kriitikata pole efektiivne ja vastutustundlik valitsemine võimalik.

Kaasarääkimine välis- ja julgeolekupoliitikas nõuab laia haritust ja analüütilist mõistust. Harilikul kodanikul on väga raske oma päevatöö kõrvalt hädavajalikult kompetentne olla. Seepärast on USA-s loodud spetsiaalsed mõttekojad (think tank), kus töötavad eksperdid. Need mõttekojad on seotud neljanda võimu – ajakirjandusega. Ajalehel The Washington Post on seotus näiteks kaheksa mõttekojaga.

Selle süsteemi mõtteks on USA valitsuse välispoliitika pidev analüüs ja kriitika ning uute ideede esitamine. Valitsusaparaadis töötavad muidugi omad eksperdid, kes on võimelised neile suunatud kriitikat argumenteeritult tagasi lükkama või omaks võtma ja rakendama. Nii on tagatud pidev dialoog ja valitsuse iga eksisamm satub kriitika alla, mis võimaldab kurssi õgvendada ja väldib vigade süvenemist.

Eestis on riigi rahaga loodud põhimõtteliselt samamoodi töötada võimaldav skeem. Meil on Välispoliitika Instituut ja Kaitseuuringute Keskus ning väljundiks ajakiri "Diplomaatia". Ent süsteemi toimimine sõltub suurel määral sellest, kas välis- ja kaitseministriks satub riigimees või politikaan.

Skandaal Välisministeeriumis

Eestis süsteem ei toimi, sest Kadri Liigi poolt toimetatavas "Diplomaatias" pole seni ilmunud ühtegi valitsuse poliitikat kritiseerivat artiklit või värsket ideed. Veelgi enam, Liik astub avalikult üles välisministri õuelauliku rollis.
Nii esines Liik kriitiku asemel hoopis parteisõdurina, püüdes puhtaks pesta välisminister Urmas Paeti (Diplomaatia, detsember 2005), kes tegi suurima lolluse, mida diplomaat teha võib: valetas Vene välisministrile piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambula asjus. Liigilt eeldaks arusaamist, et Riigikogu ei saa vastu valitsuskoalitsiooni tahet mingit otsust vastu võtta.

Piirdun Välisministeeriumi „ämbritega" vaid Venemaa-teemal, kuna Liik on avalikult välja reklaamitud kui Venemaa-ekspert (Postimees 24.01.07). Poliitikud on Riigikogus küll 2004. aastal konsensuslikult kinnitanud Eesti Venemaa-poliitika eesmärgi – heanaaberlike ja vastastikku kasulike suhete sisseseadmise –, ent Välisministeeriumi ametnikud on oma kodutöö siiani tegemata jätnud. Tänini pole välja töötatud ametlikku Venemaa-poliitikat. Kuidas siis püstitatud eesmärki reaalselt saavutada? Liik seda haigutavat tühimikku ei märka.

Kohvikuklatsh, mida nimetatakse ekspertiisiks

Liigi arvamine, et Venemaa välispoliitika põhineb peamiselt ülekeevatel emotsioonidel, paneb paika tema "ekspertiisi" taseme – see on soovmõtlemisest lähtuv kohvikuklatsh. Arusaam, nagu vajaks partei Ühtne Venemaa omaenese legitimeerimiseks suhteid mingi Eesti parteiga, hajutab viimasedki küsimused Liigi pädevusest.
Soovitades Pronkssõdur ära viia, jagab Liik president Toomas Hendrik Ilvese hinnangul ju Eesti oponentidele padruneid meie endi pihta tulistamiseks. Veel hullem on Liigi süüdimatu mürskude jagamine Eesti oponentidele, avalikult laimates Keskerakonda rahalise toetuse saamises Venemaalt. Liigi-taoline parteipoliitiline intrigant ei tohiks olla Eesti riigi leival.
Muidugi ei ole minu kriitika teravik suunatud niivõrd Kadri Liigi vastu. Süüdlane on ikkagi välisminister, kes on süsteemi funktsiooni muutnud vastupidiseks planeeritule.

Miks Ligi valis Liigi?

Kelle paneks tõeline riigimees Kaitseuuringute Keskuse direktoriks? Muidugi mitte militaarse taustata missi, kel pole aimugi strateegiast, kes pole kirjutanud ainsatki kaitsepoliitilist uurimist ja kellel pole, tema enda sõnade järgi, veel arusaamistki, milleks me armeed vajame.

Riigimees valiks sellele kohale ilmselt maailmatasemega tippspetsialisti Aleksander Einselni, kel on unikaalne kogemus USA Ühendatud Staabiülemate Komitee koostööst Riigidepartemangu ja Kaitseministeeriumiga, lahendamaks globaalse tähtsusega probleeme. Võiks panna ka mõne Soomes või USA-s hariduse saanud ohvitseri, kellel on Peastaabis töötamise kogemus ja analüütikuaju.

Kes oli aga kaitseminister Jürgen Ligi valik? Kadri Liik! Kogu kaitsepoliitiline arutelu tahetakse ilmselt summutada süüdimatusse kohvikuklatshi.

See on poliitiline korruptsioon kõige ehedamal kujul, kus Eesti julgeoleku huvid asendatakse kitsa parteipoliitilise arusaamaga palgaarmeest.

Mida saab teha tavaline patriootiline kodanik, et Eestis demokraatlik masinavärk käivituks? Ilmselt tuleb Riigikogu valimistel hääletama minna.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)