Seitsme venna koolitee [11.osa]

Probleemidest pole puudust, ka Euroopa Liidu enda sees. On neid Brüsselis, on neid Berliini ja Pariisi vahel, on neid Londoniga, on neid euroga, on neid eeskätt Poola või Bulgaaria ja Rumeenia ühendusse sissesulatamisega, on neid EL-i ja NATO vahel. Leidub palju muudki. On hullulehmatõbi ning suu- ja sõrataud. On Itaalia ja Portugal. On Türgi. On Kosovo ja Serbia ning muu Jugoslaavia. Euroopa keeb ja muutub kiiresti. Ka Venemaa. Kõik see on omavahel seotud. Ei saa neid asju ajada vaid enesekeskselt, suurest raamist välja tegemata.

Uute pürgijamaade hulgas on ühel väikesel riigil vaid üks ja suur eelis – ta on väike,  tema liitumine ei ole Euroopa turul märgatav ega ohusta millegagi suuri turumüüjaid. Soome tunnistab, et põllumajandusturul on tema osa mõõdetav ühe protsendi kümnendikega.

Perepoliitika

Kogu perepoliitikas on kesksel kohal lastega pered. Nende peale kulutab Soome riik 4% SKP-st.

Kui noor ema hakkab last ootama, võib ta jääda raseduspuhkusele, mille üldkestus on 105 päeva. Ema saab selle aja eest kompensatsiooni, mille suurus sõltub töötuludest, kuid mitte vähem kui 10 eurot päevas. Need naised, kes oma töös puutuvad kokku kemikaalide või kiiritusega, võivad saada veel erilist kompensatsiooni ja olla kogu rasedusajal töölt vabastatud. Isal on õigus saada 6–12  argipäeva puhkust samaaegselt lapse emaga ja talle makstakse isaraha, mis on täpselt sama suur kui abikaasal. Mõned aastad tagasi kasutas seda seaduslikku õigust peaaegu 60% isadest.  Eeskuju selleks andis tollane peaminister Lipponen ise.

Raseduspuhkuse järel võib ükskõik kumb vanematest jääda vanemapuhkusele, mille kestvus on 185 päeva; seda pikendatakse 60 päeva iga lapse kohta, kui sünnivad mitmikud. Sellegi tasu suurus sõltub töötuludest. Selle eelise puhul on juba isade aktiivsus üsna väike – kõigest alla 2%. Ei tõmba neid millegipärast pampersite sättimine ja imiku kussutamine, vaid nad lähevad kiiresti tagasi tööle.

 Kõige olulisem toetus lastega peredele on lapselisa. Selle sotsiaalne tähendus on lastega perede kulutuste tasandamine võrreldes lastetute peredega. Seda makstakse iga Soomes elava alla 17-aastase lapse ülalpidamiseks. See on maksuvaba tulu ega sõltu perekonna jõukusest. Lapselisa suurus sõltub laste arvust peres – arvestatakse, et see katab umbes poole lapsele minevatest perekonna väljaminekutest. Ühele lapsele makstakse peaaegu 100 eurot kuus, aga kui lapsi on näiteks viis, siis on see summa peaaegu kahekordne. Kes kasvatab üksinda oma last või lapsi, saab kõrgendatud toetust.

Kui isa ei maksa alimente või isa pole teada, kasuvanem on üksi adopteerinud kasulapse või kui laps on sündinud väljaspool abielu, on  perel õigus saada elamistoetust, mille suurus on üle 100 euro kuus lapse pealt.

Vajaduse korral makstakse ka eluasemetoetust, et laps võiks elada normaalsetes oludes, ning toimetulekutoetust, kui perel pole piisavalt tulusid lapse põhivajaduste rahuldamiseks.

Last võib kodus hoida kuni kolmanda eluaastani, ja seejärel on töötajal õigus naasta endisele tööle. Selle aja eest ei maksta, kuid pere võib saada omavalitsuselt toetust. Kui laps saab 3-aastaseks, on vanematel õigus valida lasteaia ja koduhoiu vahel. Enne seda kodus hoides, saab lapse pealt 250 euro ringis ja igalt järgmiselt lapselt üle 90 euro kuus. See toetusvorm kuulub maksustatava tulu alla.

Kui vanemad valivad koduhoiu ka pärast kolme aastat, makstakse üle 115 euro otse lapsehoidjale, kes maksab selle pealt maksu. Võib saada juurde veel hoiulisa, mis sõltub pere suurusest ja tuludest.

Omavalitsus on kohustatud tagama igale lapsele lasteaiakoha. Ühe lasteaiakasvataja kohta võib olla kuni neli alla kolmeaastast või seitse vanemat last.

Vastavalt pere suurusele ja tuludele võtab omavalitsus  lasteaiatasu. Väikesepalgalised vabastatakse sellest maksust. Need tasud katavad vaid umbes 15% kulutustest – ülejäänu kannavad riik ja omavalitsus.

Lasteaedades ja päevakodudes on praegu üle 200 tuhande lapse – ligikaudu pooled koolieelikutest.

Kui alla 10-aastane laps haigestub, on vanemal õigus saada neli päeva töölt vabaks, et korraldada lapse ravi ja hoidmist.

Kui lapsega tekivad probleemid, on Soomes üle 120 pere- ja kasvatusnõuandla.  Aastas käib neist nõu küsimas 30 tuhat peret. Lapseprobleemid, pere, peresuhete klaarimine ja lepitamine – need on peamised hädad.

Soomes on selge vastutusejaotusega lastekaitse. Seaduses on öeldud, et omavalitsuse sotsiaaltöötajad peavad kohe toetama peret, last või noort, kui kasvuolud on ohuks lapse tervisele või arengule või kui laps seda ise tahab. Esimene samm on avahoid, tugipere või kogu pere ravimine. Selleks on vajalik hooldajate või 12-aastaseks saanud lapse nõusolek. Kui see ei aita, läheb asi karmimaks – laps võetakse ühiskonna hoiule, eemale ebatervest perest. See võib toimuda nõusoleku põhjal või omavalitsuse sotsiaalkomisjoni otsusel vastu vanemate või hooldajate tahtmist. Sel juhul peab otsuse kinnitama läänikohus. See valus samm lõpeb, kui noor saab 18 aastat vanaks. Ent omavalitsuse sotsiaalkomisjon on kohustatud toetama seda noort töö ja elamise leidmisel kuni 21. eluaastani. Ühesõnaga – ei ühtki last ega noort tänaval!

Laste tervishoid nii kodus kui ka koolis on tasuta; hambaarst alla 19-aastastele samuti. Üks koolilõuna on tasuta.

Tahaksin lõpetada selle teema ühe väikese, ent meeldejääva detailiga riigi tähelepanust lapse ilmaletoonud ema suhtes. Last ootav naine võib valida emadustoetuse kas rahana või emapakina. Pakis on beebiriided ja hoiuvahendid, näiteks magamiskotike, traksipüksid ja pesu. Ent selles on ka pildiraamatuke ning tilluke mänguasi. Ilus – eks ole…

Kuid ka Soomes on üks suur ja tõsine mure – sündivus. 2001. aastal oli viimase saja aasta kõige väiksem sündivus – 56 tuhat last. (Veel väiksem oli see 1860-ndatel nälja- ja põua-aastatel.) Iga naise kohta sündis keskmiselt 1,7 last. Tänapäeval sünnitavad soome naised esimese lapse keskmiselt 27 ja poole aastastena.

Kuidas mõjutavad sündivust majanduslikud faktorid, on veel paljuski selgusetu. Kuid uurijad on täheldanud, et  majanduslanguse aastatel sünnib märgatavalt rohkem lapsi. Majanduskasvu ajal avanevad uued töökohad ja karjäärivõimalused, ning siis on laps tarbimis- ja karjäärivõimalust kitsendav faktor.

Probleem on omane kogu Euroopale ja praegu jätkub rahvusvaheline uuring. Soome näitarvud on veel tublisti kõrgemad Euroopa Liidu keskmisest, kus keskmiselt naise kohta sünnib 1,45 last. Soome uurijad on välja arvutanud: peaks sündima 2,1 last naise kohta, et rahvastik püsiks praegusel tasemel. Uurijaid teeb murelikuks üha süvenev tendents elada üksi, peret mitte luua.

ÜRO arvestuste kohaselt vajab Lääne-Euroopa mitusada miljonit immigranti, et rahvastiku vananemist korvata. Soomes on praegu umbes 90 tuhat välismaalast, kes on tulnud siia põhiliselt tööle ja teenima. ÜRO arvestusi järgides peaks Soome tulema sadu tuhandeid võõrtöölisi, ja siis seisaksid riigi ees täiesti uued rasked probleemid. Nõiaring! Uurijad jõuavad nukra järelduseni: tuleb harjuda üha vähenevate sugupõlvedega ning halliksmineva Soomega.

Meil on laialt käibel sõna „prioriteedid“ mitmuses. Valitsusel on neid riigiisade kinnitusel kümmekond, on neid igal vallavanemalgi. Tegelikult on see sõna kasutatav vaid ainsuses. Ja Soomes see nii ka on: laps ja perekond. See on nii riigis, mille elanikkond on üle 5 miljoni. Aga kui rahvast on alla miljoni? Mis on siis prioriteediks?

Järgneb

ENN ANUPÕLD

Jaga |