Väärt mees sai väärilise tunnustuse

TOIVO TOOTSEN,      20. veebruar 2008


Võrumaal Rõuge vallas asuv Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestussammas avati 3. oktoobril 1926. Sellel oli Eesti kaitseväe mundris sõdurikuju, kes hoidis käes taeva poole sirutatud mõõka. 1945. aasta suvel lasti sammas õhku.

Ometi juhtus nii, et Rõuge kihelkonna mehi mälestav pronkskuju jäi praktiliselt terveks, ainult paljastatud mõõk sõduri käes oli murdunud. Õhkijad ei viitsinud skulptuuri ära vedada, vaid matsid sinnasamasse õhukese mullakorra alla. Samba graniitalus jäi ka peaaegu täiesti terveks. Kuigi paljud, eriti koolipoisid, olid juba avastanud, et kuju peitub sealsamas, ei julgenud keegi seda puutuda. Käisin minagi kolme-neljase poisiklutina mullapeidust välja kraabitud pronksnägu uudistamas.

Mahamaetu kadumine

Pronksmees oli mulla all 1947. aasta suveni. Siis tekkis kohalikul talumehel Aksel Ollmannil mõte see välja kaevata ja kuhugi varjule vedada. Ta rääkis plaanist heale sõbrale Osvald Kimaskile ja ühel ööl otsustatigi kavatsus teoks teha. Kuju taheti ära vedada hobuvankril. Siis aga olevat juhtunud õnnetus – look läks katki. Mindi kiriku kellamehelt August Kirchilt looka laenama. Too olnud ettevõtmisega päri, kuid ütelnud ainult: „Looga ma annan, aga muust teada ei taha!" Nii rääkis minu vend Ülo, kes seda asja uuris.

Vabadusvõitleja taassünd

Sellest loost on kirjutanud ka Võru linnavolikogu esimees ja tubli keskerakondlane Tõnu Anton: „Kuju viidi kellelegi märkamata ja segamata öö varjus Ollmanni koju ja peideti küüni heinte alla. Hiljem kaevati sinnasamasse auk, kaeti pealt laudadega ja pandi uuesti heinad peale. Et kuju seal on, sellest teadsid vaid Aksel Ollmann, tema naine Linda ja Osvald Kimask. Mitte keegi, ka lapsed ei teadnud kuju asukohast midagi, kuigi alevi peal tehti kümneid oletusi, kus kuju küll olla võiks? Alles pärast mehe surma 1976. aastal avaldas Linda kuju peidupaiga oma tütrele ja tolle abikaasale.

1988. aasta juulis pandi Rõuges üles kuulutus, et tuleme ja korrastame talgute korras ausamba aluse ja selle ümbruse. Kujust endast ja selle olemasolust ei olnud ka seal veel sõnakestki juttu.

Ja alles sügisel tuli Ollmann välja teatega, et ta teab kuju asukohta. Siis kaevati see välja ja pandi 30. oktoobril taas oma kohale püsti. Ka mõõk restaureeriti ARS-is ja praegu on kuju püsti oma endises hiilguses."

Teenitud autasud

Aksel Ollmann ja August Kirch on tänaseks manalamehed.
Tunnustatud veteransportlase ja Rõuge vallavolikogu keskerakondlasest liikme Karin Laine eestvedamisel algatati 2004. aasta sügisel vallas allkirjade kogumine Vabariigi Presidendile saadetavale kirjale, milles paluti ausamba päästjaid vääriliselt tunnustada. Karin Laine oli ise represseeritu ja hulk aastaid Siberis asumisel olnud.

Ligi saja allkirjaga kiri jõudiski minu kadunud venna Ülo vahendusel presidendikantseleisse ja muinsuskaitseametisse. Mõlemalt tuli üllatavalt kiire ja väga positiivne vastus. President Arnold Rüütel kutsus päevakangelased vabariigi aastapäevale pühendatud pidulikule vastuvõtule Estonias. Linda Ollmanni autasustati ka medaliga. Muinsuskaitseamet aga andis oma tänukirjad koos rahalise preemiaga Lindale ja Osvaldile üle 18. veebruaril 2005 Rõuge põhikooli saalis. Lastel ja õpetajatel oli ülimalt huvitav kuulda, milline elulugu on ausambal, mis seisab koolimajast vaid paarisaja meetri kaugusel.

Väärt meestele – väärt tasu

Enne jõule Rõuges käies sain taas kokku Osvald Kimaskiga ja Karin Lainega.

Karinile ja mulle tundus ebaõiglane, et Osvald Kimaskile, Vabadussõja mälestussamba sõdurikuju tegelikule päästjale, said osaks ainult tänusõnad ja presidendi vastuvõtul käimise au. Nüüd, kui meie riik on saamas 90-aastaseks, oleks viimane aeg tunnustada neid, kes eluga riskides tegid midagi väga reaalset Vabadussõda meenutava mälestise säilitamiseks.

Rääkisin asjast muinsuskaitseaktivist Trivimi Vellistele, kellele see lugu pakkus väga suurt huvi. Andsin talle ka üle asjassepuutuvad materjalid ning palusin edastada Vabariigi Presidendile ettepaneku Osvald Kimaski kui muinsuskaitsja autasustamiseks.

Nüüd võime tõdeda, et väärt mees ongi saanud väärilise tunnustuse: Osvald Kimaskit autasustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)