Sergei Lukjanenko: valida kurjuse asemel headus

Kohtumisel Sergei Vassiljevitšiga „Olümpia“ hotelli kohvikus üllatasid mind eelkõige tema silmad. Need väljendasid sellist headust  ja avatust, mida võib täheldada vaid laste puhul. Äärmiselt rask eoli  uskuda, et nende omanik on juba 40-aastane.

Kuidas algas teie kirjanduslik tegevus?

Igavusest. Ja-jah! Asi on selles, et olin alati lugeda armastanud ja eriti just fantastikat. Lugema õppisin  viieaastaselt ning kuueselt lugesin läbi „Andromeeda udukogu”. Igavad kohad kommunismist Maal jätsin vahele, aga seiklused teistel planeetidel lugesin läbi. Üldiselt sestpeale armastasingi väga lugeda ulmekaid, kuid ei arvanud kunagi, et ise neid kirjutama hakkan.

Kord Almatõ meditsiiniinstituudi teisel kursusel õppimise ajal istusin kodus ja mul polnud midagi lugeda. Kuna olin alati olnud selline “väga kodune laps“, polnud mul sõpru, kellega kuhugi pidutsema minna ja tüdrukut mul kah polnud. Niisiis, istusin kodus, lugeda midagi polnud, ja siis mõtlesingi, et kui õige kirjutaks ise midagi. Võtsin vihiku ja panin kohe ühe õhtuga kirja paar-kolm lühikest ulmejuttu. Andsin need pärast lugeda ühele sõbrale, kes samuti fantastikat armastas. Tema arvas, et peaksin kindlasti jätkama, sest mul tuleb jutukirjutamine hästi välja. Endale see tegevus samuti meeldis. Nii jätkasingi lugude kirjutamist. Mõne aja pärast muretsesin endale suure ja hirmsasti koliseva kirjutusmasina „Moskva”. Kirjutasin aina rohkem ja asusin jutte ka ajakirjade toimetustesse saatma. Mind hakati tasapisi ära trükkima. Algul Kasahstanis, seejärel aga ka Venemaal. Oli selline Sverdlovski ajakiri nagu „Uralski Sledopõt” (Uurali jäljekütt), Nõukogude Liidu peamine ulmeajakiri, kus  avaldati kõigi ulmekirjanduse suurkujude, näiteks Strugatskite, loomingut. Kui minu jutt tolles ajakirjas ilmus, oli see suur saavutus. Vaat nii see kõik algaski! Vist 1989. aastal kutsuti mind Jurmalasse noorte ulmekirjanike seminarile. Üle terve Liidu tuli noori kokku ja meiega tegelesid kogenud kirjanikud. Lugesime üksteisele ette oma jutte, arutasime neid, vaidlesime, õhtuti jõime Riia palsamiga kohvi. Oli kaks nädalat huvitavat ja tõsist tööd… Üldiselt viibis seal terve hulk noori kirjanikke, kellest paljud kirjutavad tänini - mõned ulmet, teised midagi muud. Paljud on kuulsakski saanud. Seal oli ka Vladimir Vassiljev, kellega kahasse kirjutasin „Päevase patrulli”. Üldiselt oli see väga huvitav aeg.

Kuidas on kellegagi kahasse kirjutada? Kuidas see üldse toimub?

Iga kord erinevalt. Esimest korda kirjutasin kaasautorluses Tomski kirjaniku Juli Burkiniga, kes elas ja töötas siis Almatõs. Ta oli siis juba tuntud kirjanik, just-just oma naisest lahutanud ja igatses hirmsasti oma laste järele. Tal oli kaks toredat poissi – Saša ja Kostja – ning ta tahtis neile kingituse teha: palus mul kirjutada tema lastest, ütles, et tema ise oma lastest kirjutada ei oska, aga et mina olen veel noor, siis mul tuleb välja. Vaidlesin vastu, et ei mõista tema lastest kirjutada, tema aga ütles: „Kirjutagem koos!“ Hakkasimegi süžeed välja mõtlema. Algul tahtsime kirjutada õudusjutu (see oli Juli idee), aga lõpuks tuli välja humoorikas romaan „Tänan, ema”. Selle raamatu põhjal on ka film tehtud, ainult et pealkiri oli tal selline imelik – „Azis Nuna”; pole just teab kui hea film, aga raamat sai tore ja naljakas.

Kuidas me kirjutasime? Tegime kõigepealt üldise plaani, jagasime selle peatükkideks, ja kumbki kirjutas teatud hulga peatükke. Ise valisime, mida ühel või teisel on huvitav kirjutada. Seejärel panime need kokku, lihvisime stiililiselt, parandasime natuke üht-teist, ja nii see tehtud saigi.

Juhtus küllalt naljakas asi. Kui kirjutasin valmis oma esimese peatüki, luges Juli selle läbi ja ütles: tore, natuke on muidugi vaja kohendada, aga on hästi! Paari päeva pärast andis ta peatüki mulle tagasi. See oli peaaegu tervenisti ümber kirjutatud. Mulle see muidugi ei meeldinud. Vaidlesin temaga, kuid ta ütles: nii peab olema! Ütlesin siis: andku nüüd oma peatükk, ma vaatan seda! Kirjutasin siis ka selle ümber, andsin talle tagasi, ning hakkasin tõestama, et nii ongi õigem. Peale seda vaikis ta natuke aega ja küsis siis: kas minul oli sama valus, solvav ja ebameeldiv ning kas ka mul oli tahtmine võtta pann ja talle vastu pead virutada? Vastasin, et täpselt nii oligi. Siis ütles ta: kõik -- sain aru, kumbki teeb oma tööd! Üldiselt oleme koos kolm jutustust kirjutanud, ning igatahes oli see väga meeldiv ja lõbus töö.

Teine raamat oli „Päevane vahtkond”, mille kirjutasin koos Volodja Vassiljeviga. Ta luges läbi minu „Öise vahtkonna”, mis talle väga meeldis. Kuid ta ütles, et talle ei meeldi, et pimedusejõud on minu poolt halvaks tehtud. Tema leidis, et tema meelest on pimedusejõud ka head, ning palus mult luba kirjutada „Päevane vahtkond”, kus sündmusi vaadeldaks pimedusejõudude vaatevinklist. Ütlesin, et tal üksinda kirjutada ma muidugi ei luba, sest ta pööraks minu kontseptsiooni pea peale. Et kirjutagem koos. „Päevane vahtkond” koosneb kolmest osast. Esimese osa kirjutas tervenisti Volodja, teise osa kirjutasin mina, kolmanda aga jagasime pooleks ja kirjutasime peatükkide kaupa mõlemad.

Viimati tegin koostööd Nik Perunoviga. Nik tuli minu juurde Moskvasse ja praktiliselt elas meil, kuna töötasime terved päevad. Hommikul tegi mu naine meile hommikusöögi ja läks tööle ning kui õhtul tagasi tuli, andis meile jälle süüa.

Mõnikord läks Nik hotelli, kuid vahel jäi meile ööbima. Elasime siis pisikeses ühetoalises „hruštšovkas“. Nik võttis madratsi ning laotas selle köögipõrandale laua alla – see oli ainus koht, kuhu madrats ära mahtus.

Juhtus üks naljakas lugu. Mu naine töötas siis ülikoolis ning ükskord tuli tema juurde vanem kolleeg – ehtne professor. Ta küsis: „Kas teie mees on kirjanik ja kirjutab fantastikat?“ Naine vastas, et jah. Professor ütles, et kahjuks ta mind ei tea, aga et talle üldiselt ulmekirjandus meeldib ja et talle meeldib Perunov. „Kas te teate sellist kirjanikku?“ küsis ta. „Jah, tean,“ vastas mu naine. „Ta elab meil köögis laua all.“ Tolle õppejõu jaoks oli see muidugi vapustus – tema armastatud kirjanik elab mingi Lukjanenko köögilaua all.

Hariduselt olete psühhiaater. Kas olete psühhiaatrias töötanud ja kas see on kirjanikutöös aidanud?

Psühhoneuroloogiahaiglas töötasin ainult aasta –  kui olin internatuuris. Sel ajal mul juba trükiti raamatuid ja ma mõistsin, et kaht isandat teenida ei saa, et kahe asjaga tegeldes petaksin nii lugejaid kui ka patsiente, ning valisin meelepärasema tegevuse. Mulle meeldis kirjutada ja sellega ka teenis rohkem. Üldiselt leian, et koolitatusest  on muidugi kasu olnud --- nagu üldse igasugusest kõrgharidusest.

Mind huvitab väga, et kuidas ikkagi „Öine vahtkond” sündis?

Asi on selles, et tahtsin kirjutada ulmet. Kosmosest kirjutamine oli mind juba korralikult ära tüüdanud, nii et ütlesin oma kirjastajale, et plaanin kirjutada fantasy. Kirjastaja igati püüdis selle mõtte maha laita. Ta ütles, et mul tulevad kosmoselood hästi välja, neid ostetakse, jätku ma rumalus. Mind oli aga kosmos ära tüüdanud.

Ainus asi, mis muret tegi, oli see, et  nüüd pidin hakkama uurima, kuidas nägi välja keskaegne kindlus ja kuidas elati keskajal. Siis otsustasingi tuua tegevuse meie päevadesse. Mõtlesin nii: meie hulgas elavad nõiad ja võlurid ja vampiirid, aga miks me neid ei näe – järelikult peidavad nad ennast meie eest. Aga kas ei ole nende hulgas kedagi, kes tahaks ennast avalikustada? On, aga neid hoiab tagasi nende politsei. Nii tekkiski Vahtkond. Veel pidi olema noor kangelane, kes näiteks vampiiridega võitleks. Miks me ei näe nendevahelisi võitlusi? Järelikult nad tegutsevad mingis erilises ruumis. Nii tekkiski Hämarus. Üldiselt -- asusin tööle, ja siis hakkas raamat ennast ise kirjutama.

Kas vahel ei ole tekkinud tunnet, et kõik see, mida kirjutasite, ongi tõsi?

Kui autor midagi kirjutab, peab ta seda uskuma. Mina usun küll alati. Pärast aga katsun need asjad elust lahust hoida, sest kui usuksin neisse asjadesse ka pärast kirjuti tagant tõusmist, oleksin varsti oma haridusejärgsete kolleegide patsient. Kuid loomulikult saan kirju inimestelt, kellel on segamini, mis on tõde ja mis aga väljamõeldis. Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks noormees, kes kurtis, et tema õde on nõid „Päevasest vahtkonnast“. Tavaliselt ma sellistele kirjadele ei vasta, aga seekord siiski vastasin, et küsisin nii päevasest kui ka öisest vahtkonnast järele ning ja et need mõlemad kinnitasid: poisi õde on tavaline inimene.

Loomulikult on need raamatud mingil määral allegooriad meie igapäevaelust. Nad on seatud teatud ajaraamidesse, ja seepärast tuleb mul veel mõni aasta oodata, et kirjutada Vahtkondade-seeriale järg. Minu kangelane peab lihtsalt täisikka jõudma.

Üldiselt on mõnel küllalt raske selliseid süžeesid mõista. Kui hakkasime tegema filmi „Öine vahtkond”, palus režissöör Timur Bekmambetov, et ma talle asja kuidagi arusaadavaks teeksin. Rääkisin siis: ta kujutagu ette, et töötab kaks salateenistust, kes luuravad teineteise järele, tulistavad vahel teineteist nurga tagant… Talle sai asi kohe selgeks.

Tegite Timuriga oma raamatute põhjal kaks filmi – „Öise vahtkonna” ja „Päevase vahtkonna”. Viimane lõi kassarekordeid Ameerikas ja Euroopas. Kas tuleb veel kolmas? Sellest nagu midagi on räägitud.

Jah, kolmanda osa – „Hämaruse vahtkond” – filmimine pidi toimuma koostöös Hollywoodiga, kuid Ameerika pool venitab võtete algusega. Ei tea, miks nii tehakse? Võib-olla selleks, et me Ameerika filmide kassatulu ära ei võtaks.

Kui tulla nüüd tagasi meie maailma, siis – kuidas täna Venemaal elatakse?

Eks nagu mujalgi – üleilmses finants- ja majanduskriisis. Kuid mulle tundub, et valitsuse poliitika on siiski küllalt mõistlik. Selge on see, et rubla devalveerumine toimub, kuid tehakse kõik selleks, et see oleks inimeste jaoks võimalikult pehme ja valutu. Loomulikult on veel terve hulk muid probleeme: illegaalsed immigrandid ja nende kuritegevus; sellele vastukaaluks tekkivad vene rahvusäärmuslaste grupeeringud; loomulikult ka kriisikolded Kaukaasias. Üldiselt aga elatakse nagu mujalgi. Tundub, et kogu maailmas tuleb mingit sorti vapustus, kuid on lootus, et see vapustus on siiski vaid finantsiline.

Milline on teie nägemus inimkonna tulevikust? Täna tunduvad lagunevat kõik vanad finants-, majandus- ja poliitsüsteemid?

Seda peaks küsima vast poliitikult või majandusteadlaselt. Proovitud on juba hulgaliselt poliitilisi ja majandusstruktuure. Neid on pidevalt ka muudetud. Mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Näiteks Nõukogude Liidu lagunemine toimus väga halvasti. See, et N. Liit veriselt tükkideks rebiti, oli kohutav – selle tagajärjed on veel tänagi tunda. Paljud riigid on lagunenud kultuurselt, aga Gorbatšov tegi hirmsaid vigu.

Mis nüüd edasi saab? Arvan, et inimkond peab leidma mingi ühise väljundi – olgu selleks või mingi globaalne kosmoseprojekt. See võimaldaks suunata inimeste energia millegi loomisele.

Milline võiks olla inimese järjekordne arenguaste? Kõik oleks justkui juba ära proovitud – kas ta hakkab lendama või?

Meie tänased biotehnoloogiad võimaldavad juba mõne aasta pärast hakata inimesi muutma. Võib vastavalt soovile tellida oma tulevasele lapsele teatud välimuse ja iseloomu, ning seda kõik väheke geenidega mängides.

 Leian, et siin on peidus suur oht. Kindlasti võib kellelgi tekkida soov luua ideaalne inimene. Selles peitub kohutav oht, sest selline programmeeritud ühiskond pole enam inimühiskond, vaid mingi robotite kooslus. See oleks näide kõige hirmsamast totalitaarsusest, kus mingi väikene rühm kontrollib teiste inimeste käitumist ja on neilt ära võtnud vaba valiku võimaluse. Fantastid on läbi ajaloo sellise tuleviku ümber spekuleerinud. Kui tungida inimeste teadvusesse, on tagajärjed hullemad kui kõik Teise maailmasõja koledused kokku.

On selline mõistujutt, kus inimene küsib vaimulikult: „Kui Jumal on olemas, siis miks ta lubab inimestel teha selliseid koledusi?” Jumalasulane aga vastab: „Sest meile on antud valikuvabadus – võimalus valida hea ja kurja vahel.”

Kui inimeselt valikuvabadus ära võtta, on ta tulevikus selline paradiisiaia Aadam ja Eeva, ning mitte mingist arengust ei saa enam juttugi olla. On see nüüd hea või halb, ei oska mina öelda, aga leian, et siis ei oleks me enam inimesed.

Enam-vähem nii lõppes meie jutuajamine. Hiljem rääkis Sergei Lukjanenko veel paljust muustki. Kuna kõigi venelastega läheb varem või hiljem jutt Pronkssõdurile ning Eesti–Vene suhetele, küsiti ka Lukjanenko seisukohta. Ta ütles, et suhted Eesti ja Venemaa vahel on Pronkssõduri ja sõjahaudade teisaldamise tagajärjel muutunud äärmiselt keerulisteks.

„Venemaa ajaloos ei ole just palju, mille üle uhkust tunda,” seletas Lukjanenko. „Aga on üks sündmus, mille üle on uhke iga venelane. Selleks on võit fašismi üle. Võit tolle kurjuse üle, mis kõigi vähegi demokraatlike jõudude poolt tunnistati XX sajandi suurimaks kurjuseks. Teise maailmasõjaga seotud mälestused on pühad igale venelasele. Pronkssõduri demonteerimisega ei näidatud mitte lihtsalt hambaid Venemaa ja Kremli poliitilistele jõududele. Pronkssõduri demonteerimisega, Nõukogude sõdurite ja Saksa fašistide staatuse võrdsustamisega solvati iga üksikut venelast südamepõhjani. Me ei ole seda ära teeninud… Eestlastesse on Venemaal alati hästi suhtutud, kuid nüüd on olukord muutunud.”

Väga tahaks loota, et suudame siiski selle olukorra veel õigeks ruulida. Tuleviku märksõnadeks on ühtsus ja koostöö.  Jääb vaid loota, et kõike annab parandada.

Sergei Lukjanenkoga kohtus IVARI VEE

[PILDIALLKIRI:]   

„PÄEVANE VAHTKOND“: raamat „Vahtkondade“-tetraloogiast, mida on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ning mis bestselleriks saanud ka näiteks Hiinas.

Jaga |