Kaalukeel (9)

Heiki Kortspärn,      26. aprill 2006


Jalutasin ringi, ning trehvasin silm-silma vastu trepist üles astuva Arnold Rüütliga. Teretasin, ja ta peatus. Andis kätt. Minu jaoks üllatuslikult arenes meie vahel dialoog valimiste teemadel.
Julgesin arvata, et seekord peaks võit päris lähedal olema. Tema arvas samamoodi ning lisas veelkord meile juba tuntud ja teada tõe: "Kui Keskerakond oma lubadust peab, siis peaks võit, jah, tulema!"
Meie mõneminutilist vestlust katkestas kohalerutanud mulle tundmatu meesterahvas, kes kutsus Rüütli endaga kaasa. (Ei ole ma enne ega pärast seda kohtumist meie praeguse presidendiga kõnelda saanud. Kuigi oleksin aastate möödudes tahtnud temalt nii mõnegi hilisema teo ja allkirja kohta otsest selgust saada.)
Õige varsti anti märku, et aeg on „Estoniasse" tagasi minna. Kui saali jõudsin, oli see veel tühi ja üksikud asjamehed sõelusid siia-sinna. Ka mõni prominent jalutas ridade vahel.
Nägin silmanurgast, kuidas saali astus Toomas Savi. Olin piisavalt kaugel ja kindel, et ega ta mind ei märka. Aga märkas! Ja hakkas minu poole astuma! Mul oli veel väike lootus, et "ehk läheb minust mööda", kuid samas nägin, et pääsu pole.
Jõudsin mõne sekundi jooksul meenutada meie aastatepikkust tutvust 1960-ndate lõpust alates. Meenusid nii õhtud Tartu Ülikooli kohvikus, kehakultuuridispanser, paljud kergejõustiku- ja korvpallivõistlused, kus pärast mu suurest korvpallist lahkumist sai temaga koos ühes meditsiinitöötajate meeskonnas mängitud. Pean tunnistama, et Toomase käitumine oli mulle kui natuke nooremale järgimist väärivaks eeskujuks. Lühidalt: me polnud sõbrad, vaid lihtsalt head tuttavad.
Jõudsin veel mõelda, et poliitika on vähkkasvajana meie vahele tulnud ning täna on minu eelistus Arnold Rüütel ning "kui saatus tahab, saad sinagi, Toomas, kunagi presidendiks!".
Toomas astus ligi, teretas, surus kätt. Tundsin, et õige aeg on kõik sillad purustada, ning ütlesin: "Tere, Tom! Kahjuks pole mina täna see mees, kes sind valib!" Toomas vastas: "Tean, tean. Lugesin sinu artiklit Postimehest, ja see oli hästi tehtud!" Vestlesime veel pisut, ja läinud ta oligi.
Tasapisi tuli rahvas saali. Minu selja taha istusid taas kaks mulle juba tuttavaks saanud Tulviste-pooldajat ja arutasid jätkuvalt, mida teha. Nüüd tärkas mul mõte: kui õige püüaks need mehed ümber veenda ja Rüütli poolt hääletama panna? Haarasin kohe härjal sarvist ja ütlesin: "Mis te, mehed, kurdate!? Kui tahate nii väga Tulviste eest kätte maksta ja märgistamata sedelid ära anda, siis see kättemaks ei pruugi teil õnnestuda. Hoopis kindlam oleks hääletada Rüütli poolt! Tema käigud on etteaimatavad ja eestlust ohustavaid prohmakaid ta läbi ei lase. Ja mis peamine: need viis aastat mööduvad ruttu, tehke tööd ja valmistage omapoolne tulevane presidendikandidaat paremini ette!"
Kuraasikam mees ütles, et Rüütli valimisega anname maailmale vale signaali. Teine jäi mõttesse ja hakkas seejärel oma kaaslasega minu ettepanekut arutama.
Ladusin neile veel mõned Rüütlit toetavad argumendid, kui nägin taas Janno Reiljanit, kes oma endist kohta otsis. Viipasin ta enda juurde, ja finaal võis alata.
Teiseks hääletusvooruks kanti hääletamissedelile kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadi nimed: Arnold Rüütel ja Toomas Savi. Valituks osutub see, kelle poolt hääletab hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse Vabariigi Presidendi erakorraline valimine Riigikogus 14 päeva jooksul.
Kuna hääletamisel osales 366 valimiskogu liiget, oli Rüütlil võiduks vaja 50% pluss 1 hääl ehk 184 häält. Kui Rüütli poolt antud häälte (üle)lugeja ületas 150 piiri, hakkas saal kohisema. Kui ületati 180 piir, läks kära suuremaks ja siin-seal puhkesid arglikud ovatsioonid, kuna lugeja käes tundus veel piisaval arvul sedeleid olevat. Kui jõuti 184-ni, puhkes saalis aplausitorm. Suure vaevaga loeti ära veel kaks häält. Seega kokku 186 häält.
Toomas Savi sai 155 häält.
Järgnes vastvalitud presidendi õnnitlemine. Nägin õnnelikke Rahvaliidu esindajaid Rüütlile lilli üle andmas. Nägin roosa-lillade laiguliste nägudega ning ilmses segaduses reformikaid ja isamaaliitlasi Rüütlit õnnitlemas. Igal juhul mitte südamest, vaid etiketi nõudel. Tasapisi saal tühjenes. Tegu oli tehtud ja president valitud. Rahvaliitlased kogunesid väljas gruppidesse ja ootasid, mis edasi saab. "Estonia" ees seisid ka teiste parteide rühmad, kui hoonest astus välja üks meesterahvas ja hüüdis kõlava häälega üle Tallinna: "Ammas, Ammas, kuradi lammas! Tänu sinu lambapeale sai Rüütel presidendiks!" Ei õnnestunud mul näha, kes Isamaaliidu peasekretäri peale nii pahane oli.
Valijamehed ja teised asjaosalised hakkasid tasapisi, kes kuhu, lahkuma. Ainult rahvaliitlased seisid ootusrikkalt juba tund aega. Midagi kuskil organiseeriti. Kulus veel aega ning seejärel tuli kutse hakata astuma Rahvaliidu Tallinna staapi, mis asus Vene tänaval. Kohale jõudnud, leidis iga tulija endale sobiva koha. Kõikjal oli kitsas ja umbne, kuid tuju oli kõigil hea. Justkui maa alt ilmusid välja mitmeliitrised veinipudelid-pakid ja suupisted. Peeti kõnesid ja hõigati tooste. Kogu aeg hoiti õhus küsimust: kas Rüütel ka tuleb? Lõpuks ta tuligi. Ikka tagasihoidlik. Ikka soliidne ja tasakaalukas. Lahkusin, kui osa seltskonnast ennast minu arvates ülearu vabalt tundma hakkas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)