Miks oleme unustanud Venemaal hukkunud Eesti sõjamehed?

Aino Runge,      21. veebruar 2007


Eestist üle käinud sõjad on meie rahvast lõhestanud, nendes pidi võitlema sageli vend venna vastu. Okupatsioonide tagajärjed on inimeste teadvusse löönud haavu, mis on muutnud ka nende ellusuhtumist. Sellises olukorras on väga oluline, et kõik riigisisesed probleemid lahendataks tasakaalukalt.

Teises maailmasõjas langenute mälestussamba, Pronkssõduri ümber tekkinud probleemide tagamaid pole enne põhjapanevate otsuste vastuvõtmist lõpuni läbi arutatud. Need eesti mehed, kes olid sündinud 1922. aastal, sundmobiliseeriti Punaarmeesse; 1923. aastakäigust alates võeti sunniviisil või vabatahtlikult Saksa armeesse. Punaarmeesse sunnituid ei koheldud Venemaal kui sõjaväelasi, vaid nad pandi tööpataljonidesse, kus tuhanded mehed surid nälja ja külma kätte. Enamik ohvitsere lasti maha. Täielikust hukkumisest päästis neid eestlasi Eesti rahvuskorpuse moodustamine. Näljast vaevu veidi kosuda saanud mehed, keda tiivustas lootus jõuda ükskord kodumaale tagasi, suunati kõige ohtlikumatesse lahingupaikadesse. Venelaste endi sõnul tingis eesti meeste niisuguse kohtlemise asjaolu, et neid pidi kodumaale jõudma võimalikult vähe, sest nad olid tunnistatud nõukogude võimule ohtlikeks.

Leinava sõduriga mälestussamba püstitamist Tõnismäele korraldas Eesti Korpuse juhtkond. Sõjamehefiguuri modelliks oli meie spordi suurkuju Kristjan Palusalu. Sõjajärgseil aastail viisid sinna lilli oma sõjameeste mälestuseks ka eestlased. Kui Pronkssõduri juures hakati tähtpäevi pühitsema venelaste tavade kohaselt, eestlased loobusid seal käimast, sest neile olid sellised mälestamiskombed võõrad.

Seega pole mingit õigust nimetada seda mälestusmärki „Aljoshaks" – see on paljudele meie meestele solvav. Sama solvav nagu ka see, et leidub poliitikuid, kes Venemaale viidud ja omaste juurde elusalt tagasi jõudnud Eesti sõjamehi on nimetanud okupantideks.

Pärast sõda püstitatud sammas, mille venelased on nüüd hõivanud, mälestab ka neid eesti mehi, kes hukkusid tööpataljonides.

Meie, eestlaste poolt unustatud rahvuskaaslaste mälestus on praeguste pürgimuste taustal täiesti meelest lastud. Need veel elus olevad eesti sõjamehed on juba vähemalt 80-aastased, enamik palju vanemadki, ning seepärast on viimne aeg meelde tuletada kõiki eesti mehi ja nende saatust.

Lähedaste kaotamine on kõigile võrdselt valus, omaste mälestus on ühtviisi kallis eesti, saksa ja vene inimestele. Kultuurrahvad mälestavad sõdades langenuid, nii omi kui ka võõraid. Tehkem meiegi seda – mälestagem Pronkssõduri saatusekaaslasi, unustusse jäetud eesti sõjamehi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (38)