Kas Eesti Vabariigis maksab inimõigus?

TEET RAATSIN

Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu kodanik

teet.raatsin@gmail.com

Täna suhtutakse Eestis rahvusvahelisse õigusesse nii nagu kirjeldasid india muinasjutus elevanti neli pimedat meest. Igaüks võtab tüki tervikust ja proovib aimata, milline näeb välja elevant. Probleem tekib, kui kohtunikud või tipp-poliitikud saavad enda kätte saba ja ütlevad, et elevant on nagu nöörijupp.

Äsjastel Riigikogu valimistel

rikkus täitevvõim teadlikult enam kui 2700 isiku inimõigusi. Selline inimõiguste sihiteadlik rikkumine on nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õiguse kohaselt väga tõsine kuritegu.

Olles liitunud mitme rahvusvahelise lepinguga, mille hulgas on ka näiteks Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon või Lissaboni leping, oleme võtnud endale kohustusi. Lisaks kõikidele inimõigustele ja euroopalikele tavadele, mida oleme valinud järgida, lasub meil ka kohustus siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse vastuolu korral kohaldada rahvusvahelise õiguse norme, sest nii näeb ette rahvusvaheline õigus. Nimetatud põhimõte on kirjas ka meie põhiseaduse § 123.

Rahvusvaheliste inimõiguste eesmärk on tagada ühtsed standardid kõikidele vastava lepinguga liitunud riikidele, vältimaks olukorda, kus mõni riik võiks siseriiklikult kehtestada mõne seaduse, mis oleks rahvusvaheliste põhimõtete kohaselt vastuvõetamatu. Kui siseriiklikke õigusvaidlusi saab siduvalt lahendada vaid kohus, peab olema ka siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse lahendamiseks institutsioon, kelle pädevuses saaks olla kõikidele osapooltele aktsepteeritava lahenduse tegemine. Euroopa Liidus on selleks kõrgeimaks kohtuvõimuks Euroopa Inimõiguste Kohus.

Euroopa Inimõiguste Kohus

on kahel korral välja öelnud oma seisukoha vangide valimisõiguse piiramise osas: 2005. aastal (Hirst vs. Ühendkuningriik) ja 2010. aastal (Greens & MT vs. Ühendkuningriik). Mõlemal korral tuvastas Euroopa absoluutselt kõrgeim kohtuorgan, et õigus valimistel hääletada on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid nurgakive. Sedavõrd olulise põhiõiguse piiramise aluseks ei saa olla asjaolu, et isik on kuriteos kohtulikult süüdi tunnistatud, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus. Inglismaa valitsus on mõlemal korral Euroopa Inimõiguste Kohtu täitmisele mõeldud suunist eiranud, mille peale Euroopa Nõukogu ministrite komitee rõhutas, et Inglismaa valitsuse selline käitumine ei ole pelgalt eraldiseisev inimõiguste rikkumine, vaid kujutab tõsist ohtu kogu Konventsioonil põhineva süsteemi toimimisele tulevikus.

Tänaseks on ka Eesti valitsus otsustanud inimõigustele sülitada, piirates vangide üht olulisemat põhiõigust - õigust valida. Tänase täitevvõimu seisukohti kajastab kõige täpsemalt Maksu- ja Tolliameti juristi Martin Aasa kohtuistungil välja öeldud seisukoht: „Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginemine ei ole asjakohane." Ta keeldus andmast vähimatki selgitust, miks inimõigusi kaitsva kohtu seisukohad pole Eestis asjakohased. Kahjuks pole  tegemist vaid ühe ametniku või isegi ühe ametkonna ühekordse seisukohaga, vaid juba aastaid riigivõimu läbiva hinnanguga.

Läti valitsus algatas

peale esimest Inglismaa suhtes tehtud kohtulahendit (Hirst vs. Ühendkuningriik) eelnõu, millega anti vangidele võimalus valimistel hääletusest osa võtta. Selle tõttu said 2010. aastal toimunud parlamendivalimistel ka vangid hääletada. Valimistel osales 4726 vangist 3679 kinnipeetavat, mis teeb 77,8% valimisaktiivsust. Eelnev näitab selgelt, et me ei saa vange pidada väheaktiivseteks valijateks.

Märtsikuu seisuga viibis Eesti vanglates peaaegu 2700 vangi, kellel puudus võimalus Riigikogu valimistel osaleda. Selline piirang seati vangidele möödunud sajandi alguses, mil vanglatel ei olnud võimalik hääletusi korrektselt läbi viia. Tänaseks on niisugune takistus ammu lahendatud, sest vanglates korraldatakse kinnipeetavaile valimisi juba pikka aega. Seega on vangide hääletamise aluseks olnud piirang kadunud, aga tõkend on reliktina jäänud tänase päevani ning kestab aina edasi. Kuna õigus valimistel hääletada on üks olulisemaid põhiõigusi, siis peab ka selle piiramine tulenema vajadusest kaitsta mõnd teist põhiõiguste klassis olevat väärtust. Siseriikliku regulatsiooni puudumisel tuleb aga otsekohaldada rahvusvaheliste kohtute seisukohti.

Minu hinnangul ei saa valimised, mille läbiviimisel rikuti teatud ühiskonna osa inimõigusi, olla seaduslikud. Just selle tõttu esitasin valimiste eel Vabariigi Valimiskomisjonile protesti, et 2011. aasta Riigikogu valimised ei saa olla seaduslikud, ning peale valimisi saatsin valimiskomisjonile kaebuse, milles põhjendasin oma väiteid.

Paljud inimesed

on minult küsinud: „Mis need vangid ja nende õigused sinusse puutuvad?"  Ma olen veendunud, et käesolev probleem ei ole mitte ainult 2700 vangis ja nende õigustes, vaid Eesti Vabariigi täitevvõimu, kohtuvõimu ning seadusandliku võimu teadlikus ja tahtlikus tegevuses, millega rikutakse inimõigusi. Kui justiitsminister Rein Lang ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde deklareerivad avalikult, et nad ei kavatse vangidele anda rahvusvaheliselt tagatud inimõigust, siis on tegemist millegi palju tõsisemaga kui väikese rikkumisega. Nende seisukoht peegeldab Eesti riigivõimu suhtumist rahvusvaheliselt garanteeritud õigustesse ning näitab selgelt, et meie riigis otsustavad ametnikud ja poliitikud iseseisvalt, milliseid õigusi kui palju ja kellele antakse.

Nõustudes Euroopa Nõukogu ministrite komiteega, leian ka mina, et hetkel, mil riigivõim hakkab „vilistama" inimõigustele ning otsustab ise, milliseid standardeid õigustele seada, on ohus kogu põhiseaduslik riigikord. Nimetatud fakti muudab veelgi kurioossemaks tõsiasi, et vangide õigusi rikkudes ei „sülitanud" Eesti riigivõim mitte ainult kahele eelnevalt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, vaid ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni 1. protokollist, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni poolt vastu võetud valimiste hea tava koodeksist tulenevatele õigustele.

Kes suudaks välistada,

et homme ei rikuta pensionäride õigusi või ülehomme noorte emade omi? Fakt, et Eestis antakse täna korrakaitseorganitele rohkem lubasid jälitustegevuse teostamiseks kui näiteks Moldovas, näitab, et riigiametnike arusaam inimõigustest ja põhivabadustest pisut erineb euroopalikest arusaamadest.

Lisaks vangide õiguste rikkumisele ilmnes neil valimistel ka probleem e-hääletusega. Iga valimisprotsessi lahutamatuks osaks on vaatlejad, kelle ülesandeks on jälgida, et valimised oleksid ausad ning seaduslikud. E-hääletuse puhul pole võimalik valimisprotsessi jälgida kindlustamaks selle seaduslikkust. Välistatud pole ka pahavara kasutamine häältega manipuleerimiseks või hääletustulemuste võltsimiseks, et saavutada suurt ülekaalu mõne erakonna või kandidaadi suhtes.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis oma 23. märtsi otsusega minu kaebuse rahuldamata. Kolleegiumi koosseisus olnud Riigikohtu esimees Märt Rask ning Riigikohtu kohtunikud Jüri Põld ja Harri Salmann leidsid, et kuna minu subjektiivseid õigusi pole valimistel rikutud, siis ei saa minu kaebus kuuluda ka rahuldamisele. Olukorra absurdsust võiks kõige paremini iseloomustada selline näide. Isik helistab päästeametisse, sest tema naabri maja põleb, kuid telefonioperaator vastab: „Me võtame teie kõne arvesse, aga tuletõrjekomandot me välja saata ei saa, sest teie maja ju ei põle. Las helistab see inimene, kelle majas tulekahju puhkes, ning siis saadame välja ka päästjad!"

Iga normaalne inimene saab aru, et seesugune olukord oleks täiesti jabur. Paraku pole Riigikohtu hinnangul isikul, kes küll näeb rikkumist, võimalust selle peale kaevata, sest tema suhtes pole midagi rikutud. Olukord on seda koomilisem, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendid avaldatakse vaid inglise ja prantsuse keeles, mis muudab meie 2700 vangile üsna keeruliseks nendes sisalduvate seisukohtadega tutvumise.

Ainukeseks pädevaks kohtuks

Eesti Vabariigis, kellel on võimalus kontrollida, kas siseriiklik regulatsioon on kooskõlas põhiseadusega ja/või rahvusvahelise õigusega, on Riigikohus. Kui riigi kolm kõrgeimat kohtunikku, kellest üks on Riigikohtu esimees, vastavad mulle, et Riigikogu valimise seadus võib olla vastuolus Konventsioonis sätestatud põhimõtetega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, kuid neil (Riigikohtul) puudub võimalus vastavasisulist kaebust menetleda, tekib küsimus, kas siin pole tegemist teadvalt vale kohtuotsuse tegemisega, mis tähendab aga kriminaalkuritegu.

Eelnevale lisab kaalu tõsiasi, et Vabariigi Valimiskomisjon ja Vabariigi President pidid olema teadlikud Euroopa Inimõiguste Kohtu suunistest. Mis tähendab, et valimiskomisjon ja president kuulutasid valimised välja, teades, et valimised lähevad vastuollu Konventsioonis, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni poolt vastu võetud valimiste hea tava koodeksis tagatud inimõigustega. Sedavõrd kõrgel riiklikul tasandil ei saa tegu olla eksitusega või süütu tähelepanematusega, vaid teadliku rikkumisega.

Eelnev saab tähendada vaid üht - Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul, Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ning Riigikohus koosseisus Märt Rask, Jüri Põld ja Harri Salmann on teadlikult ja tahtlikult rikkunud enam kui 2700 isiku inimõigusi.  Siinkohal on paslik meenutada, et ka Nõukogude režiimis peeti vangide inimõiguste rikkumist igati õigustatuks.

Nõukogude Liidu vanglates

valvasid poliitvangide järele isikud, keda nimetati Вор в законе. Tõuseb küsimus, mis põhjusel peaksime justiitsministrit, presidenti või Riigikohtu kohtunikku, kes avalikult rikub inimõigusi, nimetama teisiti kui „vargaks seaduses". Eelnev tõstatab väga olulise küsimuse: kuidas saab kõrge riigiametnik, kes rikkus või kelle teadmisel rikuti seadust, jätkata samal ametikohal?

Hoolimata sellest, et ma ei kuulu ühtegi erakonda, pöördusin kõikide üksikkandidaatide ja erakondade, k.a  koalitsiooniläbirääkimisi pidavate erakondade poole taotlusega mitte nõustuda valimistulemustega, sest seekordsed Riigikogu valimised tervikuna ei olnud seaduslikud.

Loomulikult pöördusin ka Vabariigi Presidendi poole palvega mitte kuulutada valimistulemusi välja. Kindlasti lähen oma kaebusega ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Minu hinnangul võib tegemist olla taasiseseisvunud Eesti Vabariigi suurima ohuga riigi iseseisvusele, sest kui „uus" Riigikogu ei ole saanud rahva mandaati läbi seaduslike valimiste, ei saa ka selles Riigikogus vastu võetavad õigusaktid olla täitmiseks kohustuslikud.

Ameerika Ühendriikide president

oli sunnitud ametivannet kahel korral andma, sest esimesel korral eksis Barack Obama ametivande tekstis sõnade järjekorraga. Ameerika õigusteadlased otsustasid riikliku iseseisvuse ja turva kaalutlustel alla neelata piinlikkuse ja lasid presidendil ametivannet korrata, et ka õigusteoreetiliselt ei saaks tekkida küsimust, kas Ameerika Ühendriikidel ikka oli sel ajaperioodil president või mitte.

Teen kõik endast oleneva, et saada oma kaebusele Euroopa Inimõiguste Kohtusse võimalikult palju allkirju, saavutamaks selle läbivaatamine esimesel võimalusel, sest 2-3 aasta pärast võivad tänaste riigiametnike tegevusel olla juba katastroofilised tagajärjed.

Kui ka sina, hea lugeja, leiad, et Riigikogu, kes valiti tuhandete isikute inimõigusi rikkudes, ei saa olla seaduslik, siis võta minuga ühendust ja me pöördume üheskoos Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Kuna minu jaoks tähendab Eesti pigem kodu kui lihtsalt üht maalappi Läänemere kallastel, ei loobu ma ka tulevikus küsimuste, sh poliitiliselt soovimatute küsimuste esitamisest. Olen vabatahtlikult valinud käia seda teed ning teen seda ka tulevikus, hoolimata osa avalikkuse pahameelest.

[esiletõste]  Olukorra absurdsust võiks kõige paremini iseloomustada niisugune näide. Isik helistab päästeametisse, sest tema naabri maja põleb, kuid telefonioperaator vastab: „Me võtame teie kõne arvesse, aga tuletõrjekomandot me välja saata ei saa, sest teie maja ju ei põle."

Toimetuselt:

Teet Raatsin on sündinud 1987. aastal Paides ja koolis käinud Pärnus. Täna on ta äriühingu Inimõiguste Kaitse Büroo loomuõiguse osakonna juhataja. Viimase kolme aasta  töös on ta kokku puutunud  rahvusvahelise õigusega ja eriti inimõigustega. 

Jaga |