Võlg on võõra oma

Olen päris palju kordi meie väikese Eestimaa, millel pikkust-laiust vaid natuke rohkem kui 200 kilomeetrit, peaaegu servast servani läbi liigelnud. Ikka ja taas kuuleb kriitikat, et maalelamine on kulukas ja tülikas - vaja pikad ja kulukad kommunikatsioonid (pikad juhtmed!) ja ühendusteed ehitada, on vaja lapsi kaugele kooli sõidutada jne. Kuidas küll suured riigid oma kommunikatsioonidega hakkama saavad, nemad mõõdavad oma teede pikkust paljude tuhandete kilomeetritega?

Arvan, et palju ei eksi, kui välja öelda: kõik taandub ühele nimetajale - see on INIMENE. Kui riigis on rahvast palju, siis ei paista pikad ühendusteed väljagi - järgmise liigikaaslaseni-inimeseni jääb nii pisku maad, et seda pole ollagi, näiteks suures Hiinas või väikeses Hollandis. Meie oma Eestis oleme juba ammu suutnud endale ehitada teedevõrgu, mis viib, piltlikult õeldes, maal turvaliselt iga inimeseni - isegi sellestsamast tiheasustatud Hollandist neli korda tihedama teedevõrguga ühe inimese kohta. Miks see nii on? Ju meid siis oli kunagi niipalju rohkem, et teedevõrk tundus sobilik olema.

Täna aga käib meie väikesel maal kunagise teedevõrgu juba ainult hooldaminegi üle jõu, sest meid on maal väheks jäänud ja kahjuks veelgi vähemaks jääb...

Palju õiglast kriitikat tehakse valitsuse suunas, kes on maaelu ja teede korrashoiu ebaõiglase rahastamise tõttu unarusse jätnud. Kui aga teisest küljest vaadata: kas seda vähestki raha otstarbekalt kasutame?

Olen imetlenud hiljuti Euroopa rahadega tipptasemel valmis ehitatud Mäo ristmikku. Tõeline maailmatase! Kui palju asfaltkilomeetreid sealsetele alla- ja pealesõitudele tuli? Seda teederägastikku annab ikka imetleda. Aga mida võis seal tähele panna? Intensiivne liiklus toimub vaid peateel, Tallinna-Tartu suunal; alla- ja pealesõiduspiraalid on aga sõitjatest praktiliselt tühjad (?!).

Oli hea võimalus jälgida samuti Euroliidu toel ehitatud nelja-viit kergliiklusteed - neid sigineb viimasel ajal suurte teede äärde nagu seeni pärast vihma. Kindlasti teevad need liiklejate elu ohutumaks. Kui vaid puuduks see ainus puudus - meil puuduvad inimesed, kes neil teedel liikleksid! Nägin kaugelt: jalgratturipaar kenasti sõitmas... Juba rõõmustasin, et nad pole siin ainsad hingelised... Lähenedes võisin tõdeda: tegemist oli teeäärse lõhutud pingi ja äraväänatud prügikastiga...

Taban end mõttelt, et me pidanuks need viaduktid ja kergteed ehitama siis, kui meid maal veel palju oli. Aga nüüd - kellele?.. Äkki saaks neid suuri rahasid kuidagi otstarbekamalt kasutada? Pealegi on vist nii, et kuigi Euroopa abirahad tulevad Eestisse kui taevane õnnistus, kehtib ometi ka ütlemine, et võlg on võõra oma... Seda näeme juba nendest Kreeka abipakettidest.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |