Nädala juubilar KAIDO JAANSON 70

1986. aastal Tartu ülikooli sisse saanud ajaloolasehakatised said esimesele akadeemilisele loengule „Humalas" järgnenud briifingul Jaansonilt eneselt teada, et ta lonkab (kui ta ise poleks öelnud, ei oleks enamik märganud), sest tal oli esimesel kursusel Achilleuse kõõlust opereeritud. Tänu sellele ei saanud temast sportlast-kergejõustiklast. Sai hoopis Eesti välispoliitika uurimise, õpetamise ja populariseerimise raskekaallane.

Uurija

KJ on üks mulle sümpaatsemaid versioone kodueestlasest, kes on suutnud ühendada oma nõukaaegse elu, seda eriliselt maha salgamata, uue Eestiga, sellegi võimalusi tunnustades, aga seda ka ülemäära idealiseerimata. Elanud kogu aeg iseendale ja Eestile.

Pimeda stagna-aja lõpuks valminud korraliku uurimuse kohta rootsi ja taani palgasõduritest 1919. aastal Eestis (mis jõudis raamatuna „Draakoni hambad" trükist välja alles heleda perestroika perioodil 1987) ütles Kaido hiljem, et Marxi/Lenini tsitaate poleks enam pannud, aga muu käsitlus olnuks üsna sama. Ütles seda 90-ndate alul, kui akadeemiliste ringkondade üldine nahavahetus oli juba toimunud.

Muidugi oli ta autoriteet siis kõva ja ta võis seda endale lubada. Aga autoriteet oligi kõrge just seepärast, et ta ei läinud toonase paanilise enesesalgamisega kaasa. Ja tal polnudki seda vaja teha, sest nõuka-ajal oli ta juba olnud sinimustvalge (ka otseses tähenduses: oma kolmevärvilise sviitriga terve Ülikooli peal furoori tekitades), järgnenud perioodi jaoks oli ta aga liiga roosa (ka punase servaga suusamüts ilmus tema garderoobi Eesti vabanemise aegu). 80-ndate lõpul sinimustvalgestunud renegaadid teda küll ei usaldanud (reesuskonflikt!), kuid ülejäänutega klapib ta väga hästi või vähemalt normaalselt.

Suurim ajaloolase-uurija hasart tabas Kaidot aga pärast Eesti vabanemist. Mees, kellest ta tõsiselt sisse sai võetud, oli Aleksander Kesküla. 20. sajandi alguses Eestis tavapärane vasakradikaal, kellest Esimese maailmasõja ajal sai (samuti tavapäraselt) eesti rahvuslane ning kellele Teise maailmasõja ajal sümpatiseeris juba Franco parempoolne diktatuur (selliseidki jätkus). Eriliseks tegi Kesküla aga tema geopoliitiline visioon kaksikkuningriigist (Rootsi-Soome ja Suur-Eesti) ning vastav tegevus Saksamaa, Vene bolševike ja Põhjamaade vastandlike ja kattuvate huvide rägas. Selle mehe suuruse tagantjärgi äratundmiseks pidid kokku saama kolm momenti: Kaido-sugune isiksus, tema varasem Põhjamaade uurimise pagas ning Isand Õnn. Ja nad kohtusidki.

Kaido tõeline detektiivitöö Madridis Kesküla elu lõpuperioodi puutuvaid pisimaidki seiku kogudes päädisid vestlustega Kesküla hoolealuse ja hilisema maailmakuulsa õpetlase Juan Linziga, hetkekski unustamata seejuures suurt pilti Keskülast, keda Jaanson peab eelmise sajandi teise kümnendi suurimaks rahvusvahelise poliitika mõtte- ja ka tegevushaardega eestlaseks. Samuti põhjamaise orientatsiooniga teise Eesti suurmehe Jaan Tõnissoniga vastuollu läinud, ühendab nende kahe saatust seik, et mõlema haud on leidmata, üks kusagil Euroopa ida-, teine lääneserval, resümeerib Kaido kibedalt. Eht-Kaido'likult.

Õpetaja

Sattusin Ülikooli ajal, kui endine õpetamiskorraldus toimis veel sujuvalt, aga rääkida võis juba kõike ning õppejõud jagasid paisu taga seisnud teadmisi erilise innuga.

Kaido oli perestroikale järgnevaks teistest paremini valmis, sest nõudlus tema teemade vastu kerkis eriti järsult. Esiteks vajati teadmisi sõdadevahelise Eesti välispoliitikast just positiivse näitena, eeskujuks taassündivale riigile. Hiljem on olnud rohkem nõudlust sõdadevahelise aja kui hoiatava näite järele (demokraatia erosioon jmt). Kaido oli juba siis kodus mõlemas žanris.

Kaido stiihia on reaalpoliitika, ka sellega kaasnev künism. Aeg-ajalt ilmutab end siiski ka temas elav idealist, isegi lüürik, kui soovite. Rääkides Suurbritannia ja USA rahvuslikest huvidest (mis üldjuhul teistele midagi ilusat ei tähendanud) ei salanud ta ka nende poliitikas esinenud ideaale (millest Eesti nii mõndagi võitis). Kaido õpetus ei olnud aga kunagi hall, vaid selles olid ikka koos nii mustad kui ka valged toonid. Ta polnud mitte ainult dogmavaba, vaid on ka dogmadevastane. Peamised polnud aastaarvud ja nimed, vaid alati paralleelid ning perspektiiv isikute, riikide, tsivilisatsioonide elust.

Tema justkui kõrvaltegevusena peetud loengud Hiina ja islami-maailma arengutest muutusid poliitikahuviliste tudengite maiuspalaks, kuna sealt purskus side meie kaasaja reaalse maailmaga. Maailma kirjeldamine Tiibeti-Taivani-Tshetsheenia perspektiivist jäi akadeemiliste orientalistide pärusmaaks.

Minu arvates teda väga ei huvitanud, kas ja mida noored tema loengutest omandasid. Tihti oli auditoorium sisuliseks tagasisideks ka liiga ületäidetud - osa käiski sellepärast, et  Kaido väga popp oli. Eksamilt said ühtviisi läbi nii tuupurid kui ka õnneotsijad. Kaidole oli oluline oma asi maksimaalselt hästi ära anda, hindamine oli tema jaoks juba puhas vaev, mõttetu bürokraatia. Huvi tekkis tal siis, kui noored kaasa arutasid, ise midagi lisasid, veel parem, kui vastu vaidlesid. Siis võttis ta meid ilma hinnaalanduseta vestlusse. Siis oli tal meie vastu huvi.

Kui küsimus/probleem jäi õhku, võis ta veel mõne kuu või aastagi möödudes kõnetada, et kuule, sa kunagi küsisid ja ma nüüd olen teada saanud või jõudnud arvamusele et....

Kaido lähenemine rebastesse ei olnud elitaarne. Peamine oli huvi, senine lugemus oli tähtsuselt järgmine. Päritolu ja sidemed ei lugenud. Pärnakatega ehk oli mõni lõõp rohkem, aga ei enamat.

Kaido tegelikult õpetas meid ka otseselt lugema nii Vene kui ka Lääne ajakirjandust ja kirjandust. Seni olime kippunud kõike lugema peeglis või otsima mõtet ainult ridade vahelt.

Populariseerija

Loengutest isegi olulisemaks õppevormiks kujunes minu esimesel ülikoolisügisel RSR (Rahvusvaheliste suhete ring - Toim.), mida Kaido toona entusiastlikult juhendas. RSR-is oli siis mitmeid Tallinna koolide poisse, kellele ringi asutaja Toomas Alatalu oli Poliitikaklubis andnud krundi alla. Enamik olid siiski tabula rasa'd Põltsamaalt, Torist, Antslast, Jõhvist (nagu ma ise) ja mujal Eestist.

Lektori/väliskommentaatorina kandis Kaido kohe alguses hoolt, et ka RSR-i rahvas rääkima ja kirjutama saada. Algul referaadid RSR-is,  ning siis ühinguga „Teadus" koolidesse ja töökollektiividesse. Kirjutasime kasvõi ülikoolilehte või mis tahes muudesse väljaannetesse (mida juba hakkas juurde tekkima) - oma nime trükituna nägemine tekitas kiiresti sõltuvuse.

Kaido muidugi ei õpetanud kedagi kirjutama. Küll õpetas aga mõtlema. Ja kõik tema mõtlevad õpilased hakkasid kirjutama, sest neil oli, mida öelda.

Kesknädalat on Kaido alati analüütilist iva sisaldavad kirjutised vääristanud 25 korda.

http://www.kesknadal.ee/est/g2/otsing?lk=2&extra=2&otsiprofiil=2&otsi=jaanson&tyyp=autor

Poliitika

Kaido õpilasi jagub lahedalt kogu Eesti poliitilisele spektrile. Ometi on eluaeg poliitikat uurinud ja õpetanud mees ise parteita. Parem-vasak-skaalal pole minu meelest tema vaated kunagi reljeefselt välja paistnud. Küll näitab ta alati välja sümpaatiat neisse, kel on mingidki vaated.

Ise  ütleb oma asukoha kohta parem-vasak skaalal, et Eesti iseseisvumise ajal oli ta Saksamaa eeskujulikku sotsiaalsesse turumajandusse uskuv kristlik demokraat. Pidas pöialt Mart Laarile ja tema Isamaaga liitunud Eesti Kristlik-Demokraatlikule Erakonnale (oli sellise nimega partei!). Aga pettus kiiresti, nähes et selle poliitika pole ligilähedanegi Saksa mudelile. Hiljem on vaadetelt nihkunud rohkem tsentrisse.

Enda poliitikasse mittesobivuse põhjuseks peab ta ise ühte isikuomadust: „Olen jutlustaja-tüüp. Väitlemiseks ei tule argument kohe keelele, vahel alles mõni tund hiljem. Poliitikas tuleb vastu tulistada kohe."

Mingi seletamatu tõmme on aga Edgar Savisaarega (kes on tema õpilane). See võib olla ka sügavalt akadeemiline instinkt toetada tugevuselt teist, mitte võitjat. Olla alati teatavas opositsioonis. Kui Kaidost 10 aastat noorem Edgar oli infarktiga Tartus haiglas, läks Kaido teda vaatama kindlasti mitte ainult selleks, et tervisest rääkida. See oli selge sümpaatiaavaldus Savisaarele kui poliitikule. Mis võib aga üle minna, kui ta võimustub.

„Savisaarele on poliitikaga tegelemine hästi mõjunud, poliitika on muutnud ta inimlikumaks; Laarile on mõjunud poliitikaga tegelemine halvasti," ütleb Kaido. Kinnitades samas, et mõlemaga on ta hästi ja isegi väga hästi läbi saanud.

Kui Andrus Ansip oli Tartu linnapea ja ka majandusminister, pidas Kaido temast kui tõusvast tähest palju. Kuni Ansipi peaministriks saamiseni... (vt põhjust eespool).

Kaido on olnud populaarne teadlane ja populaarteadlane, kes saab aru meedia toimest ja on seda täiega nautinud. Muidugi on selles annus edevust, aga veelgi rohkem vajadust oma teadmist jagada. Õpetaja vältimatu kutseomadus. Riiklikke autasusid pole saanud ENSV ega ka EV ajal. Õpetaja ordeniteks aga on ja jäävad tema õpilased.

ALLAN ALAKÜLA

Tallinna esindaja Euroopa Liidus, RSR-i tegevliige 1986-1993

Jaga |