Mis juhtuks, kui saadaksime Jüri Mõisa üksikule saarele

AIVO LILL,      05. detsember 2001



Jutt sellest, et kellegi väga suur sissetulek on saadud vaid tänu tema enda tublidusele, on peaaegu sama rumal, kui lotovõitja arvamus, et võit tuli tänu tema isiklikule panusele. Üht peab muidugi edu võimaluseks tegema - ühel juhul lotopileti ostma, teisel juhul tööd tegema.

Progresseeruva tulumaksu vastaste lemmikväiteks on, et miks paremini teenivaid inimesi tahetakse suurema maksuga KARISTADA. Et see ei ole üldse õiglane. Et kas suuremad maksud on karistuseks?
Võtame ühe konkreetse persooni. Väidetavalt on Jüri Mõisal mitu maja, mitu autot ja lisaks veel miljoneid kroone. Kõik on ta teeninud viimase kümne aastaga. Kas see raha on teenitud iseenese tubliduse, tarkuse ja töökusega? Kuna me ei ole kuulnud, et ta oleks selle röövides ja varastades saanud, mida, ma usun, ta teinud ka ei ole, siis tuleks vastata jah.

Saadame Mõisa üksikule saarele

Aga enne lõplikku vastust võiksime korraldada eksperimendi. Kui õige saadaks Jüri Mõisa kümneks aastaks üksikule saarele. Kümne aasta pärast läheks vaatama, kas ta on oma tubliduse, tarkuse ja töökusega suure varanduse kogunud.
Iga lugeja saab aru, et on hea, kui ta veel elus on. Lihtne järeldus: inimese sissetulek oleneb rohkem ühiskonnast, kus ta elab, kui tema enese tublidusest. Ei ole midagi imelikku ega ebaõiglast, kui mingist sissetuleku suurusest alates läheks ka üle poole tulumaksuks. Inimene võlgneb oma hea sissetuleku eest tänu ühiskonnale.

Raha jaotub juhuse järgi

Aga suurel sissetulekul võib olla ka teine põhjus - liberaalsele turumajandusele iseloomulik raha jaotumine pigem juhuse kui töö järgi. Juba tööjaotus ise tingib paratamatult mingi suurusega tööpuuduse, mille käes virelejad jäävad teenimatult viletsasse olukorda. Väga suuri summasid saanud inimestel tuleb aga eelkõige olla tänulik õigel ajal õigesse kohta sattumisele.
Suur tulumaks tähendab, et maksja annab ühe osa JUHUSLIKULT tema kätte sattunud rahast ühiskonnale tagasi. Mõni aeg tagasi kuulus minu teada mingi varanduse leidjale 25% leiutasuks. 75% läks riigile. Tänasel päeval ei ole keegi 75%-lisest tulumaksust midagi rääkinud, nii et "ausatele leidjatele" võib ka edaspidi eriti suur osa endale jääda. Tasub ju"otsida ja leida"! On vale arutelda, kui palju keegi makse maksab, vaid tuleb vaadata, kui palju pärast makse kellelegi raha alles jääb.
Inimese enese osa oma sissetulekute kindlustamisel saab vaadelda kui statistilist mängu. Me kõik oleme sündinud mingite eeldustega. Kui me vaataksime neid eeldusi seisukohast, et kuidas nad meil võimaldavad raha teenida, saaksime pika rivi. Alustades esimese kohaga ja lõpetades viimasega, mille koha numbriks oleks Eesti elanike arv. Paremate rahateenimiseeldustega inimene asuks seal
"pingeraes" ka eespool.

Elus mängitakse rahalotot

Tegelikkuses ei tähenda aga esimese koha eeldused, et esikoht ka tõesti saavutatakse. Tegeliku koha saamiseks tuleb "mängida lotot".
Loto kujutab endast piltlikult olukorda, kus eeldustega esimese koha hõivanu laseb loto kasti omanimelisi palle võrdselt Eesti rahvaarvuga. Teise koha omanik laseb Eesti rahvaarv - 1 palli jne. Kuni kõige viimane paneb kasti vaid ühe palli. Ja loosimine algab. Inimesed ei reastu nüüd küll enam täpselt eelduste järgi, kuid kellel on paremad eeldused, need siiski ka ülespoole loositakse.
Sellise näite juurest on hea siirduda reaalse elu ja poliitika juurde. Vaadates Reformierakonna suhtumist maksupoliitikasse, jääb tunne, et tegemist on just heade eeldustega inimeste parteiga, kellele meeldivad "mängud" põhimõttel "võitja võtab kõik". Nemad ei ole ega hakka kunagi olema huvitatud progresseeruvast tulumaksust. Kui oleksin Erki Nool ning Eesti-sisese kümnevõistluse organiseerijad küsiksid, kuidas auhinnarahad jagada, peaksin vastama, et kõik võitjale.

Kust tulevad sajakordsed sissetulekute vahed?

Kui me vaatleme inimeste intelligentsust (IQ), siis siin praktiliselt üle kahe korra vahet ei ole. Kui vaatame inimeste füüsilist jõudu, siis praktiliselt üle kahe korra vahet ei ole. Kui vaatame tehtud töö tunde, siis praktiliselt üle kahe korra vahet ei ole. Kust kohast tulevad siis "õiglased" sajakordsed vahed sissetulekutes?
Jutt sellest, et kellegi väga suur sissetulek on tänu tema tublidusele saavutatud, on peaaegu sama rumal kui lotovõitja arvamus, et võit tuli tänu tema tublidusele. Üht peab muidugi edu võimaluseks tegema - ühel juhul loto pileti ostma ja teisel juhul tööd tegema.
Arusaamatu on väide, et enne peame rikkaks saama ja alles siis saame hakata tegelema sotsiaalse õiglusega. Huvitav, kes ja kui rikkaks peab saama? Progresseeruva tulumaksu rakendamine ei tähenda ju tootmisvahendite hävitamist, et see saaks ühiskonna arengut takistada. Kui inimeste vaesemale osale jääb rohkem raha kätte ning nad saavad leiva peale vorsti ka osta, siis ma usun, et nende töövõime ja tervis paraneb ning ühiskonna arenguvõimelisus samuti. Osa poliitikuid tahaks aga justkui öelda, et kui need inimesed, kes täna saavad pärast makse kätte 75 000 krooni ja hakkaksid tulevikus saama näiteks 60 000, siis ähvardaks neid näljasurm.

Astmeline tulumaks soosib kodumaist tarbimist

Progresseeruv tulumaks mõjutab positiivselt tarbimise struktuuri. Toon äärmusliku näite. Oletame et kellelgi on täna kuu sissetulekuks kaks miljonit krooni. Sellise pideva sissetuleku juures kulub see valdavas enamuses import luksuskaupadele. Kui me maksuseadusega võtaksime sellelt inimeselt ühe miljoni ära ning teisalt jätaks seadus 1000-le inimesele igaühele 1000 krooni rohkem kätte, siis selle eest ostaks igaüks tõenäoliselt palju suuremas osas kodumaist praktilist kaupa. Sellega suurendab progresseeruv tulumaks sisemaist tootmist ja majanduslikku stabiilsust.
Ajakiri Luup tõi huvitavaid arve USA, Euroopa Liidu ja Soome kohta. Tooksin välja vaid numbrid majandusliku ebavõrdsuse ja kuritegevuse (vangide arv) vahel. Euroopa Liidus on inimeste majanduslik ebavõrdsus 2 korda väiksem kui USA-s, vangide arv aga 7,5 korda väiksem! Veelgi parem on olukord Soomes. Ebavõrdsus USA-ga võrrelduna on 2,5 korda ja vangide arv 9 korda väiksem! Kurb et osa eesti poliitikuid eelistab progresseeruvale tulumaksule progresseeruvat kuritegevust.

Inimesi hirmutatakse valega

Inimesi hirmutatakse, et progresseeruv tulumaks toob enamikule inimestele suuremad maksud kaela. See on täiesti vale. See juhtuks vaid juhul, kui uue maksusüsteemiga soovitaks korjata suuremat summat kui praegu. Kui aga jätta summa samaks, siis Maksuameti baasil on lihtne välja arvutada progresseeruva maksu valem, mis suurema osa inimeste makse alandab või jätab samaks.
Ainuke arvestatav argument progresseeruva tulumaksu vastastelt on, et rikkad (arvatavasti ütlejad ise) hakkavad makse varjama. Tekib paralleel varastega, kes nagu tuleks välja varastamise legaliseerimise eelnõuga, ähvardades vastasel juhul röövima hakata.
Progresseeruv tulumaks on kindlasti õiglane. Küsimus on eelkõige selles, milline see konkreetne valem peaks olema. Demokraatlikule riigile omaselt on kõige tähtsam rahva enamuse tahe. Aga enamusele ei tohiks sobida mäng "võitja võtab kõik".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)