Kas poistesõbralik kool on võimalik?

 Jah, sest poisid on jõudnud teismeliseikka. See šokeerib paljusid õpetajaid. Teismeliste poiste nägemine ja kuulmine ning nende käitumine on õpetaja jaoks kui punane rätik härjale. Siit on vaid kukesamm poistevihkajaliku klassi või kooli tekkeni.

Poisid pole süüdi

Kallid lapsevanemad, teie teismelised pojad pole sellist kohtlemist ära teeninud! Loomulikult pole ka tõsiseltvõetavad õpetajad ropendamist, korrarikkumist ja ülbitsemist ära teeninud. Siit aga tulebki ülioluline küsimus: kelle probleem see on, kui õpetaja klassi ees karjub või märatseb (nagu minu kooliajal)? Kas õpilase või õpetaja probleem? 15 aastat õpetajana töötanuna pean nentima, et see on 99% õpetaja probleem; põhjuseks õpetaja labiilne närvisüsteem, sisemised ja kodused probleemid, mille tagajärjeks on psühhoosiseisund või, paremal juhul, poistega õelutsemine ning tüdrukute eelistamine poistele.

Rusikareegleid poiste kasvamisele ja arenemisele kaasaaitamisel on vähemalt kolm:

·         Kes on juht?

·         Millised on reeglid?

·         Kas reeglid on õiglased?

Steve Biddulph on ühes oma raamatus väga tabavalt esile toonud, millest ära tunda poistesõbralikku kooli. Tooksin omas sõnastuses välja olulisemad aspektid.

Autor väidab, et koolil on iga üksiku poisi hindamiseks kindlad (loe: õiglased) reeglid. Hinnata ei tule ainult õpitulemusi ning tüdruklikku käitumist, vaid ka osalemist kooli ettevõtmistes, spordis, ühiskondlikus elus ja juhtimises (sic!)! Kas ja millist statistikat peab kool poiste edusammude kohta?

Peaaegu mees

Kool käsitagu mehelikkust positiivselt – ka naispedagoogid  olgu valmis selleks, et poistest saavad teismelised (loe: iseseisvust ihkavad mehehakatised).

Oluline on ka poiste võimaliku varaküpsuse äratundmine. Tuleb olla  valmis tunnistama ja tunnustama poiste ja tüdrukute füüsilist, vaimset, emotsionaalset ja sotsiaalset eripära, mitte aga nivelleerida kogu klassi priimustüdrukute mätta otsast. Olen ise olnud 7. klassis klassijuhataja  ning tean, et selles eas on probleemid tüdrukutega hoopis komplitseeritumad kui poistega – seda tuleb endale lihtsalt teadvustada, mitte eitada.

Kas ja kuidas kool aitab poistes kujundada positiivset minapilti, et nad peaksid lugu iseendast ning oskaksid väärikalt suhelda tüdrukutega ning naissugupoolega üldse? Milline on siin naisõpetajate eeskuju poistele? (Sama kehtib ka meesõpetajate kohta!)

Parim uus on ammuunustatud vana

Mõnda õppeainet võiks õpetada teismeliseeas poistele ja tüdrukutele eraldi. Ruumilogistika on siinjuures tehniline probleem. Kuidas võimaldab kooli ajakava õpetada erivajadustega poisse põhjalikumalt ja mõnikord eraviisiliselt (diferentseeritult; ka konsultatsioon ei ole pelgalt ülesannete lahendamise koht, vaid järeleaitamine, mõistmine, toetamine – olla mentor!).

Kool on demokraatlik. Üllatus-üllatus – ka poisid juhivad koolis õpiprotsesse, et teha otse juhtkonnale või õpilasomavalitsuse kaudu konkreetseid ettepanekuid, mida võetakse ka arvesse. Kas poisid on kaasatud otsustamisse-vastutamisse?

Me kõik vajame tunnustust

Kool pakub erinevaid võimalusi tunnustuse saamiseks. Mitte kõik poisid pole osavad matemaatikas või spordis. Kool peab tagama, et kõik (sic!) poisid saaksid tunnustatud. Selline kool, kus valitseb õpilastevaheline konkurents ja kiidetakse ainult väheseid tippujõudnuid, ei sobi poistele. Kas ja kuidas tunnustatakse koolis häbelikke, ülekaalulisi, tõrjutud või lihtsalt vähemandekaid poisse?

Kool kaasab oma töösse isasid. Ilma koolipoolse loomingulise pingutuseta isad kooliellu ei sekku. Siin tuleb välja töötada kindlad strateegiad.

Kõik õpetajad (soost ja vanusest sõltumata) peavad end pidevalt täiendama. Neil tuleb jälgida, hinnata ja analüüsida oma töö tõhusust poiste õpetamisel. Siis on õpetajal väiksem oht üllatuda, kui ta äkki märkab, et 10-aastane poiss käitub teistmoodi kui 14-aastane.

RAMO PENER, pedagoogikamagister, teismelise poisi isa, õpetaja-koolitaja

Jaga |