Kas meedia on erapooletu?

KAAREL PÜRG,      28. september 2005


Meedia on kõikvõimas, sest sunnib rünnatavale peale vaid halvad valikud. Nii vaikimine kui eneseõigustamine mõjuvad vähe. Kui sulle ikka iga päev juhmi järjekindlusega solgiämber pähe kallatakse, siis ei aita enam ka uus Ariel. Midagi jääb külge. Olematu teema ülevalhoidjad ja kõiksorti arvamusekujundajad saavad aga iga päev piiramatult eetriaega ja leheruumi, mida oponendile ei jagu. Miks?

Viimase aja ajalehtedes ilmunud kirjutistest näeme, et midagi uut pole suudetud välja mõelda. Korratakse eelmiste valimiste stsenaariumi. Erinevus on vahest selles, et ilmne suutmatus tagada paremerakondade valimisedu ausas võitluses on sundinud ühisrinnet alustama keskerakonnavastase kampaaniaga tunduvalt varem ja laiemal pinnal.

Mis Marimaal juhtus
Mitme nädala jooksul hoiti avalikkuse tähelepanu all haridusministri viibimist Marimaal hõimurahvaste kongressil. Põhjus valimistrummi tagumiseks leiti sealt, kus normaalne inimene, soovimata teise riigi siseasjadesse sekkuda, midagi olulist ei näe.
Opositsiooni harja ajas punaseks fakt, et haridusminister, viisaka inimesena ja külas viibides, julges intervjuus tunnustada üht kohalikku kooli ja kiita kontserti. Väidetavalt tegi see korvamatut kahju Eesti mainele. See, et kooli, millele ilmselt analoogi vähemalt Euroopas pole, rahastas kohalik miljardär ja Suure Teatri artistide tase lihtsalt ei saa nigel olla, ei pakkunud kellelegi umbusaldajaist Riigikogu saalis huvi.
Ka ei huvitanud opositsiooni, kuidas vastas minister arvukatele küsimustele venelaste või homode väidetava tagakiusamise kohta Eestis. Küll tunti paiguti haiglast huvi „juhuslikult" välisministeeriumist ajakirjandusse lekitatud üksikute, kontekstist välja rebitud fraaside vastu. Jäigi arusaamatuks, mis koosviibimisel, mis õhkkonnas, missugustele konkreetsetele küsimustele vastamine põhjustas omapärase memo koostamise? Miks osa teksti avalikustati: kiiresti, valikuliselt ja karistamatult? Terviktekst aga kuulutati millegipärast riigi saladuseks ja seda keelduti täies mahus avaldamast.
Kahtlen, kas enamik nn Mari asjatundjatest ja uudisteportaali Delfi usinatest kommenteerijatest oskab kaardil ära näidata selle hõimurahvakillu asuala Venemaal. Teema tõsiseltvõetamatust kinnitab asjaolu, et viimaste aastate jooksul pole meedia üldse huvi tundnud maride eluolu vastu.
Vaevalt see teema pärast 16. oktoobrit enam uudistekünnist ületab. Küllap leitakse uus teema, mis aitaks Keskerakonna kättesaamatult kõrget reitingut alandada.
Huvitaval kombel toimib kohalikul tasandil, Kohtla-Järvel, sama stsenaarium.

Järve Gümnaasium kisti ootamatult poliitikasse
Eeldan, et nüüdseks on soovijad olukorra ühepoolseks kommenteerimiseks kolme nädala jooksul sõna saanud. Tõsi küll, erandina avaldati Virumaa tunnustatud poetessi aus ja erapooletu arvamus.
Ajakirjanduse heast tavast lähtudes võiks probleemi valgustada teisestki vaatenurgast. Kui lähtuda avalik-õiguslikust aspektist, siis kohalik omavalitsus võib viieaastase perioodi lõppedes koolidirektori välja vahetada ega pea seda sammu avalikkuse ees isegi õigustama. Seda juhtub Eestis iga päev. Põhjuseks võib olla rahulolematus riikliku või kohaliku auditiga, kooli kehv väljanägemine, halvad näitajad õppetöös või selle korraldamises jne, jne.
Kõnealusel juhul tundub, et soovides direktorit välja vahetada, jäi linnavalitsusel kodutöö korralikult tegemata. Eesti kooli direktori konkursi edukaks läbiviimiseks ei leitudki sobivat eestlasest kandidaati. Üks tegematajätmine kutsus lõppkokkuvõttes esile reaktsiooni, mille tagajärgede üle pole põhjust uhke olla kummalgi poolel. Linnapea otsus usaldada uue konkursi korraldamine uuele linnavõimule oli õige samm, mis peaks rahuldama kõiki osapooli. Oodata pole enam kaua, üleskruvitud emotsioonid tuleb maandada. Kooliõpilasi ei tohi kaasata poliitilistesse mängudesse.

Hea inimene – hea direktor?
Eraisikuna olen minagi kindlalt veendunud, et endine direktor on hea ja tubli inimene. Iseasi, kas hea inimene on alati hea direktor. Siin ma kahtleksin. Edukat asutust iseloomustab tavaliselt nii iseenda kui alluvate vastu nõudlik ja kompetentne juht, kes julgeb vajadusel rusikaga lauale lüüa ega karda õiget asja ajades sanktsioone kõrgemalt poolt. Kuidas sai koolijuhi vastutusrikka töö kõrvalt veel täiskohaga ainetunde anda? Asjatundjad tunnistavad, et isegi nelja täiendava tunni võtmine põhitööle lisaks on keeruline. Aga 16 tundi?
Äkki siia ongi peidetud põhjus ringkäenduseks, et lastele meeldib hea õpetaja, õpetajaid rahuldab hõivatud kolleeg-koolijuht, lastevanemad arvavad, et omavalitsus ei toeta eesti kooli, aga omavalitsus hoopis leiab, et just kool tundub konnatiigina, kus 10-aastane periood pole toonud mingit arengut!
Puhuvad aga uued tuuled ja isegi Ida-Virumaal, Euroopast rääkimata, oleks soovitav mitte käsitleda eestlaseks olemist elukutsena. Või äkki annabki Isamaaliitu kuulumine õiguse kurta kogu Eestile töölepingu lõpetamisest, andes sellega üldsusele eksitava sõnumi, et meie omasid pekstakse? Selline tõlgendus on küll rohkem tuttav ühele teisele rahvusele. Opositsiooni see kindlasti ei kaunista.
Kui kellelegi tundub, et Järve Gümnaasiumi avaaktusel toimunu ja sellele järgnenud meedia reaktsioon ongi integratsioon, siis on see kahetsusväärselt väär ettekujutus. Sellega võiks lugeda teema ammendatuks. Aga küllap leitakse peatselt uus!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)