Nädala juubilar JEAN-PAUL SARTRE 105

Tema mereväeohvitserist isa suri, kui Jean-Paul oli 15-kuine. Poisi kasvatasid üles ema, kelle neiupõlvenimi oli  Anna-Marie Schweitzer, ja vanaisa Charles Schweitzer, kes oli Sorbonne'i ülikoolis saksa keele professor. Nad olid kuulsa filosoofi ja arsti Albert Schweitzeri  lähisugulased.

Õppimises oli Jean-Paul alati esirinnas, aga oma lühikese kasvu ja kõõrdsilmsuse pärast oli tal koolis suhtlusprobleeme - teised lapsed ei tahtnud teda omaks võtta. Tõrjutu leidis lohutust raamatutest.

1929. aastal lõpetas JeanPaul Sartre École Normale Supérieure'i, mis on üks prestiižsemaid Prantsuse ülikoole. Seal kohtas ta Simone de Beauvoir'i, kellest sai tema kaaslane kogu eluks.

1929. aastast kuni Teise maailmasõja alguseni õpetas Jean-Paul Sartre mitmetes keskkoolides filosoofiat. Sel eluperioodil kirjutas ta oma tuntuima romaani „Iiveldus" (1938, eesti keeles 2002). Sartre võitles tulihingeliselt ebaõiglase vastu. Ta oli veendunud antifašist ning läks vabatahtlikuna sõtta ning oli mõnda aega Saksamaal sõjavangis. Pärast vabanemist õpetas Pariisi eeslinnas Neuilly's ja osales aktiivselt vastupanuliikumises. 1945. aastal loobus õpetajaametist ning asutas ajakirja Les Temps modernes („Moodsad Ajad").

Sartre kritiseeris teravalt kapitalismi. Ka kommunismi suhtes oli ta esialgu skeptiliselt meelestatud. See suhtumine muutus aga 1952. aastal, mil Le Havre'is puhkes suur sadamatööliste streik. Siis ütles kirjanik: „Kas tahame või mitte, aga vene sõdur on kommunist ja me peame teda toetama. Mina toetan kõigi maade kommunistlikke parteisid."

Ise Sartre ühessegi parteisse küll ei kuulunud. Samas aga mõistis ta hukka Nõukogude sõjaväe 1956. aasta invasiooni Ungarisse ja ka 1968. aastal toime pandud Varssavi pakti riikide invasiooni Tšehhoslovakkiasse.

Kuigi Sartre kaitses visalt inimõigusi, ei pööranud ta erilist tähelepanu nende rikkumisele sotsialismimaades. Tema mässuliste ideede najal on kasvanud eriti kolmanda maailma noored. (Just Sartre võttis kasutusele väljendi „kolmas maailm".)

1953. aastal, pärast Stalini surma, tutvus Sartre nõukogude kirjaniku Konstantin Simonoviga ja külastas Nõukogude Liitu. Seal olles sattus ta kümneks päevaks oma südameprobleemidega haiglasse.

NLKP etteotsa tõusnud Nikita Hruštšov, kes suhtus kirjanikesse väga tõrjuvalt, kutsus siiski Sartre'i ja tema tõlgi Lena Zonina oma suvilasse Gruusias. Hruštšovile meenus, et 1956. aastal Roomas viibides oli Sartre teravalt arvustanud Nõukogude vägede invasiooni Ungarisse. Peasekretär nimetas Sartre'i kapitalismi sabas sörkijaks ja palus tal mitte sekkuda NSV Liidu siseasjadesse. Lõpuks Hruštšov siiski leebus ja tunnustas Sartre'it  tema sõjavastasuse eest.

1964. aastal käisid Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir Eestis. Paar hämmastas siinseid kultuuriinimesi sellega, et Beauvoir ei lasknud pealtnäha veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir kohtles väikest kasvu ja mitte just kõige ilusama välimusega Sartre'it teatud mõttes kui oma last. Vabaabielupaaril endal järglasi polnud, aga see-eest adopteerisid mõlemad hoopiski täisealisi.

Sellest Eestis-käigust on tõlkija Tatjana Hallapile meelde jäänud, et Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes oma hea prantsuse keele oskuse tõttu neid saatis. Kirjanikepaar viidi ka Kuku klubisse, kus neile korraldati pidulik lõuna. Kuulus külaline olevat jätnud võrdlemisi ilmetu mulje.

1964. aastal tunnustati Sartre'it Nobeli kirjandusauhinnaga, millest ta loobus protestiks premeerimissüsteemi vastu.

Aastal 1970 mässumeelne Sartre isegi vahistati, sest ta müüs tänaval keelustatud maoistlikku ajalehte (La cause du people). Mao Zedongi ideedega tutvus Sartre 1955. aastal, kui ta koos elukaaslasega, kel oli plaan Hiinast raamat kirjutada, mööda seda maad reisis. 1960. aastatel oli ta korraks vaimustatud isegi Kuuba revolutsioonist. 1974. aastal Sartre külastas Saksamaa vanglas kinni istuvat terroristi Andreas Baaderit.

Sartre'i viimsetest eluaastatest saab lugeda tema elukaaslase Simone de Beauvoir'i 1984. aastal avaldatud raamatust „Hüvastijätutseremoonia", kus kirjeldatakse vaimselt jõuetuks jäänud  Sartre'i kümmet eluaastat. Oma elupäevade lõpul kaotas kirjanik kontaktivõime ja jäi pimedaks. Sartre suri 15. aprillil 1980 Pariisis kopsuhaigusesse.

Jean-Paul Sartre oli üks 20. sajandi mõjukaimaid kirjanikke ja arvamusekujundajaid. Tema nimi on peaaegu sünonüümne eksistentsialismiga - filosoofiaharuga, mis leiab, et  inimese valikud on unikaalsed ja isoleeritud vaenulikus ja ükskõikses maailmas. Eksistentsialism peab inimeksistentsi seletamatuks nähtuseks ning rõhutab valikuvabadust ja isiklikku vastutust oma valikute eest.  Sartre'i käsitus eksistentsialismist on kokku võetud teoses „Eksistentsialism on humanism".

Jaga |