Mitte miski ei tohtinud enam meenutada endist riiki

Töötasin ise politseis ja käisin prokuratuuris juurdlustähtaegu pikendamas (tähtaeg oli kuu aega), sest tihti tuli ette, et suure töömahu tõttu ei suuda ettenähtud tähtajaks toime tulla tõendite kogumisega kriminaalasja kohtusse saatmiseks. Menetlemiseks ette nähtud tähtajad distsiplineerisid uurijaid ja hoidsid nende töö üle järelevalvet teostavat prokuröri alaliselt kursis eeluurimiste käiguga.

1995. aastal, juba tsiviilisikuna, kuulsin vanemuurijalt, et uue seaduse järgi ei pea ta enam eeluurimise tähtaegu prokuratuuris pikendama, sest tähtajad kaotati. Suur uudis oli teada saada, et ta võib kriminaalasja menetleda niikaua kui ise heaks arvab. Seadused, mis õiguskaitseorganite tööd puudutasid, muudeti ja täiendati seadustega, mis soodustavad kuritegude menetlemisel ise seadusi rikkuda. (Kindlasti Põlvamaal Waaksi elukohas oleks manukate juuresviibimise kohustuse täitmise korral tragöödia ära jäänud.)

Paljud terminid muudeti, näit. kehavigastuste tekitamine nimetati kehaliseks väärkohtlemiseks. Lubage küsida, misasi see „pederastiaakt" on?

Seaduserikkumiste väärtegudeks ja pahategudeks/väärtegudeks nimetamine annab ka mõtlemisainet: kus jookseb piirjoon heade ja halbade tavade ning seaduserikkumiste vahel? Lehtedest loeme, kuipalju nädalas või kuus on pahu (väär)tegusid toime pandud. Mahasülitamine ja söögilauas täissuuga lobisemine on ju ka pahad teod!

Huligaansus ja kuritahtlik huligaansus nimetati ümber avaliku korra rikkumiseks ja raskeks rikkumiseks. Neid ei saa ju samastada. Huligaansuse puhul puuduvad kurjategijal igasugused motiivid ja eesmärk ongi huligaanne, s.t. laamendada, lõhkuda ja skandaalitseda. Avaliku korra rikkumine ei ole alati motiivideta ja sageli soovitakse saavutada konkreetne tagajärg. Siin ei ole avaliku korra rikkumine eesmärk, vaid paratamatult kaasnev nähtus.

Meie politsei ja prokuratuur naeruvääristasid end Pronkssõduri skandaalis. Jüri Liim avaldas telereporterile, et laseb "puusliku" õhku, kui seda Tõnismäelt ära ei viida. Selline käitumine kvalifitseeriti huligaansust asendanud avaliku korra rikkumiseks. Siin tehti mitu viga. Esiteks, Jüri Liim avaldas üksnes meelsust. See ei ole meie seadustega karistatav. Ta ei olnud oma soovi täideviimiseks mitte midagi teinud. Liimil polnud isegi lõhkeainet.

Teiseks, kus siin väljendus avaliku korra rikkumine? Mis asi nende menetlejate arvates see avalik kord on? Liim teatas vaikselt oma soovist telereporterile. Seisin viie meetri kaugusel ja ma isegi kõiki sõnu ei kuulnud. Kui selline meelsuseavaldamine kedagi häiris, siis kindlasti ainult neid "vabastajaid", kes Pronkssõduri juures ebatsensuurselt ja solvavalt presidendi ja tema naise aadressil endid väljendasid (see oli Jüri Liimil kvaliteetselt lindistatud) ning kahetsesid, et eestlastest „fašiste" vähe maha lasid. Seejuures avalikult viina juues viinapudelitega demonstratiivselt vehkisid. (Selline käitumine oli juriidilises keeles huligaansus ehk raske avaliku korra rikkumine - kriminaalkuriteo koosseisu omav tegu.) Teiseks polnud Liimi eesmärgiks avaliku korra rikkumine, vaid eesmärgiks oli ju see, mida ta selgesti välja ütles.

Veelgi naeruväärsemaks muudab asja see, et isegi ringkonnakohus leidis, et meelsuse avaldamise kuriteona kvalifitseerimine oli õige! Õnneks Riigikohus tegi siiski õiglase otsuse ja mõistis Jüri Liimi õigeks.

Liimi ähvardus Pronkssõdur õhku lasta oli sama reaalne, kui me iga päev võime kuulda, et keegi kedagi ähvardab maha lüüa või maha lasta, omamata ähvarduse täideviimiseks vahendeid ja astumata selleks ühtegi sammu, sest tegelik soov ähvardus täide viia puudub.

Kui õiguskaitseorganid fabritseerivad kuritegusid või kvalifitseerivad õnnetusjuhtumeid kuritegudena ja karistavad kodanikke teenimatult, on see ise kuritegu.

Ma ei väsi kordamast, et tänaseni pole meie õigusemõistjad endilt maha pesnud häbiplekki lugupeetava rahvakunstniku Voldemar Kuslapi ülekohtuselt süüdi mõistmise pärast, pole tunnistanud oma jämedat eksimust talle kriminaalkaristuse määramisel.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |