Andres Keevallik: Igale lõpetajale kohustuslik matemaatika riigieksam!

Kuidas Tallinna Tehnikaülikoolil (TTÜ) praegu majanduslikult läheb?

Eelarvet oleme alates 2000. aastast kuuekordistanud ja jõudnud tänavu 1,5 miljardi kroonini. Omateenitu osakaal moodustab sellest juba üle poole.

Kahjuks on meie kõrgkoolisüsteem tervikuna viimastel aastakümnetel olnud tugevasti alarahastatud. Ülikoolide “kordategemiseks” läheb vaja suuri investeeringuid. Õppejõudude ja teadurite palkadest on piinlik rääkida. Deklaratiivsete ja ebapiisavate riiklike meetmete tagajärjeks on kvalifitseeritud inseneride ning tehnika-ja tehnoloogiateaduste tagasihoidlik osa Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemis. Ülikoolide alarahastatus ohustab riigi strateegilist arengut. Lähemal ajal loodame siiski olulist tuge avanevatest Euroopa Liidu struktuurifondidest.

Eesti on seadnud eesmärgiks muutuda allhankemaast kõrgtehnoloogilise tootmisega riigiks. Kas praegune kõrgharidussüsteem on üleminekule piisavalt tähelepanu pööranud?

Selline soov meil tõepoolest on. Ent edusammud sellel suunal on kahetsusväärselt nigelad. Kindlasti on siin üheks olulisemaks põhjuseks rakendusuuringute väike osakaal. Kui võrrelda Eestit Soomega, siis on meil alus- ja rakendusuuringute suhe viimaste kahjuks üle kümne korra. Pealegi väidavad soomlased, et ainult 0,5% teadmistest, millel baseerub nende kõrgtehnoloogiline tootmine, tuleb Soomest endast. Nad pööravad põhjendatult suurt tähelepanu uute teadmiste ja tehnoloogiate siirdele laiast maailmast. Meiegi peame seda teed minema ning ratsionaalsemalt jaotama haridusse ja teadusse antavaid ressursse.

Muret teeb meil kehtiv teaduse rahastamise süsteem, mis tugineb valdavalt “bibliomeetrial” (publitseeritud artiklite ja registreeritud tsiteeringute hulgal). Sealjuures lüüakse kõigi valdkondade teadlasi praktiliselt ühe ja sama vitsaga. Tagajärjed on näha: nii oluline valdkond kui energeetika saab Eesti teadusrahadest 0,5%, IT-valdkond aga 4% ringis.

Mida peaksid öeldust järeldama noored?

Ennekõike hästi õppima ja pöörama rohkem tähelepanu reaalainetele. Ka meie viimased presidendid on seda korduvalt rõhutanud. Muuseas, sama räägib ka USA president! Praegu on Eesti riigil vaja edendada ettevõtlust ja tootmist, et oleks baas, millelt kogu ühiskonna arengut toetada. Ma eeldan, et üha rohkem noori hakkab valima neid erialasid, mis annavad „tööd ja leiba”. Tehnika- ja tehnoloogiaerialad on kindlasti sellised.

Meenub hiljutine uudis, et üha vähem noori soovib keskkooli lõpueksameid teha reaalainetes, eriti just matemaatikas.

Olen neid arve näinud, ja need on tõesti nukrad. Matemaatika riigieksam peaks olema kohustuslik! Mille poolest siis praegused noored viletsamad on – eelmised põlvkonnad on ju sellega edukalt hakkama saanud? Nn Pisa testi aupaistet ei maksa ülehinnata, sest oleme ülikoolides silmitsi sisseastujate reaalainete alase teadmistetaseme langusega. Veel üks fenomen Soomest: 15-aastaste noorte hulgas läbi viidud uuring näitas, et 85% nendest tahaks oma tuleviku siduda teaduse ja tehnoloogiaga! “Paremuselt” järgmises Euroopa riigis pidavat see protsent olema 20...

Paljud Eestis tehnoloogilise kõrghariduse omandanud noored lahkuvad pärast lõpetamist tööle välismaale. Kuidas seda trendi pidurdada? Ehk on hoopis hea, et nad koguvad väljaspool Eestit meie riigi jätkusuutlikkuse jaoks vajalikke kogemusi?

Kui noortel on võimalik välismaale õppima või tööle minna, tuleks seda igati soosida. Loomulikult ootame neid Eestisse tagasi! Selleks on aga vaja teatavaid eeldusi. Näiteks teadustööga tegelevad noored ei taha ju siia enam tulla, kui meie infrastruktuur ja palgad on oluliselt viletsamad. TTÜ-s on asjad liikumas positiivses suunas.

Konkurentsivõimelisemates ühiskondades läheb kõrgharidust omandama ligi 80% eagrupist. Eestis on see protsent vist pisut üle 60. Kas võimalikult paljude noorte suunamine kõrgharidusse tagab riigi konkurentsivõime?

Kindlasti veel mitte! Meil on suur vajadus kutseharidusega ja rakendusliku kõrgharidusega inimeste järele. Vajame oskustöölisi, tehnikuid, insenere. Ent kindlasti ei tohi hariduses olla tupikteid – ka oskustöölisel peaks jääma tee lahti kas või doktorikraadini.

Kohati tundub mulle meie kõrgharidussüsteem liiga paindumatu. Eeldame, et ülikooliastunu jõuaks vähemalt bakalaureusekraadini, milleks on vaja kolm aastat õppida. Singapuris on näiteks IT-spetsialistide ettevalmistamiseks selline süsteem, kus juba aastase koolituse järel saadakse piisavalt teadmisi ja praktilisi oskusi, et tööle asuda. Haridustee jätkub seal stiilis “learning by doing” ja ka firmasisestel koolitustel. Vajadusel jätkatakse aga jälle kõrgkoolis, ja nii kas või kõrgeimate teaduskraadideni välja.

Kui lapata internetis tööpakkumiskuulutuste portaale, siis on näha, et tikutulega otsitakse taga just tehniliste oskustega inimesi. Näiteks Rahvusraamatukogus on aga töölesoovijatest järjekord ukse taga.

Meie haridussüsteem ja ka noorte valikud on nn pehmete erialade poole kaldu; see pole kellelegi enam uudis. Vastutustundetud on need poliitikud ja haridusjuhid, kes propageerivad mõttelaadi, et tähtis pole, millist eriala õppida, oluline on saada kõrgharituks. Olgu või kõik ajaloolased, näiteks! Oma raha eest, jah, õpitagu mida soovitakse, kuid riiklik koolitustellimus olgu suunatud ikka riiklikes huvides.

Samas on see olukord TTÜ-le ka palju kuulsust toonud. IT-valdkonnas tuleb spetsialiste tikutulega otsida. Ehitussektor ostab meie teaduskonna esimestelt kursustelt suure raha eest “inseneritoorikuid”. Neile pakutavad palgad loomulikult ületavad, ja tihti mitmekordselt, õppejõudude ja teadurite omi.

Kas noored on muutunud tuleviku suhtes murelikumaks kui varem? Kui jah, siis mis neile muret võiks teha?

Ega nad rõõmsamaks ja kergemeelsemaks tõesti muutunud ei ole, ikka murelikumaks. Elu läheb ju päev-päevalt konkurentsitihedamaks. Pered tahavad loomist, elamistingimused parandamist. Tehnikaülikoolis käib 80% üliõpilasi õppimise kõrvalt tööl. Iseenesest on ju hea, et noored saavad luua pere ja elamise, aga eks laenud jää neil pikaks ajaks muresid toitma.

Ühte ei tohiks noored küll mingil juhul teha – haridusteed katkestada! Ajad, mil kasumijahil ettevõtjad köidavad noori n-ö suure tuleviku lootustega, ei pruugi kaua kesta. Austan ettevõtjaid, kes juba täna väärtustavad haridust ning nõuavad ja motiveerivad haridusredelil tõusmist.

Investorid kipuvad Eestist lahkuma, sest siinne palgakasv ei võimalda neil piisavalt kasumit teenida. Kas noored peaksid muutma oma palgasoove seoses majanduse uue faasiga?

Selge on, et ei riik tervikuna ega ka firma saa üle oma varju hüpata. Palgakasv peaks ikkagi tootlikkuse tõusuga seotud olema. Meil on siin kahjuks tekkinud käärid. Kõrgema tootlikkuseni jõuame vaid uusi teadmisi ja tehnoloogiaid rakendades. Enne kui uute palgasoovidega välja tulla, võiks mõelda, kuidas Eesti riigi arengule kaasa aidata. Omad soovitused noortele olen siin esitanud.

FOTOD: Viivi Ahonen.    KOLM KODULIPPU: Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Vabariik, Euroopa Liit. Ja professor Andres Keevallik.           TEGIJAD MEHED: Esiplaanil Tehnikaülikooli maskott Juulius, endine rektor Andres Keevallik ja praegune rektor Peep Sürje.

Jaga |