Holokausti asemele massimõrvade mälestuspäev?

META VANNAS,      09. oktoober 2002


Nii nagu 28. augusti Postimehes kirjutas Peep Nemvalts, on ka minule arusaamatu, miks valitsus nimetas mälestuspäeva inglispäraselt holokausti mälestuspäevaks. See lohisev lisa - ja teiste inimsusvastaste kuritegude ohvrite mälestuspäev - kaob niikuinii sealt järelt ära.
Arvan, et õige oleks olnud massimõrvade mälestuspäev.

Teised natsiohvrid unustatud

Kuna praegu püütakse tõestada, et ainult juudid ja mustlased olid holokausti ohvrid, siis mulle tundub, et selles suures segaduses tahetakse meie rahva mälust kustutada muud natsiohvrid. Vabaneda "ebausaldatavast elemendist" - see oli Hitleri põhimõte, mida rakendati kõigil okupeeritud aladel. Ka meie perekond kuulus sellesse "kategooriasse", mistõttu tuli mul olla tunnistajaks, kui sihikindlalt ja organiseeritult hakati ellu viima plaani anastatud maade puhastamiseks okupantidele ebasoovitavast elanikkonna osast. Sain omal nahal tunda, millist alatut osa selles poliitikas etendasid Eesti kodanlikud natsionalistid ja nende käsilased.
Hiiumaal, minu kodusaarel, ei ole ühtegi teist massimõrva hauda, kui see, mis asub Kärdla linna pargis, kiriku kõrval - see on holokaust Hiiumaal. Olen põline hiidlane ja tean seal toimunust. Hiiumaal ei tapetud juute ega mustlasi, sest neid seal lihtsalt ei olnud. Oli ainult üks kommunistliku partei liige - Madis Kõmmus, Kärdla kalevivabriku tööline, tagasihoidlik, heatahtlik inimene, kes kellelegi liiga ei teinud. Ometi tapeti nii tema kui ka 36 lihtsat tööinimest. Nende hulgas oli meie isa Villem Vannas. Kõik need inimesed kuulutati ebasobivaks elemendiks natsistlike okupatsioonivõimude, peamiselt just nende kohapealsete käsilaste poolt.

Ema jäi vangilaagrisse

Aga need hiidlased, kes vaevlesid fashistlikes vanglates ja koonduslaagrites? Seal olin ka mina, Meta Vannas, koos ema ja õega ligi neli pikka aastat. Sinna jäigi meie kallis ema.
Kellegi kuri käsi, kes tahtis seda musta lehekülge inimmälust kustutada, võttis 1990. aasta alguses Kärdla hauasambalt maha nimetahvlid. Jõuti isegi mälestustahvlitelt nimed kustutada. Õnneks leidus mõistlikke hääli ja nõuti tahvlite tagasipanekut.
Loodan, et 27. jaanuaril Eesti Vabariigi võimukandjad, ajakirjandus, televisioon ja raadio mäletavad mitte ainult Kalevi-Liivat, kus tapeti Tshehhoslovakkiast selleks sisse toodud juute, vaid ka Metsakalmistut, kus 9. septembril 1944 tühjendati Patarei vangla ning ühe päevaga tapeti üle 1000 inimese - need olid peamiselt kõik eestlased. Juute ega mustlasi nende hulgas ei olnud. Kas on võimalik unustada Tartu tankitõrjekraavi 14 000 mõrvatuga? Vaieldakse, et see arv olevat üle paisutatud. Võib olla. Aga ikkagi oli neid seal väga palju. Loodan, et peetakse meeles ka väiksemaarvulisi massimõrva haudu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (103)