Mustad hobused ja pronkspunased päästeinglid

 Poleks olnud tookordset „musta hobust“, kes nõukogudeaegseid tuntud nimesid jahmatas, poleks olnud Balti ketti ega Rahvarinnet. Jah, väga võimalik, et poleks meil ka Eesti Vabariiki, aga kindlasti oleks olemas Siim Kallas. Juhul, kui NSVL poleks lagunenud, oleks ta olnud võimul Nõukogude Eesti ministri või EKP Keskkomitee aparatšikuna. Täpselt sama võluva naeratusega, nagu ta nüüd soovib saada vaba Eesti presidendiks. Kas tõesti midagi pole Eestis muutunud?

Midagi siiski on. Mailis Reps oleks ju jäänud Nõukogude Eestis sama tundmatuks nagu paljud teised noored, kelle maailmavaade ei muutu iga riigipöörde ja parteiskandaaliga. Reps pole parteid vahetanud, ta kuulab vanemate kolleegide nõuandeid. Ja küllap ta aruka naisena taipab, et ilma Balti keti ja Rahvarindeta poleks teda kui Eesti Vabariigi presidendikandidaati eales olemas olnud. Seda teab ka iga eestlane, kes on pidanud raudse eesriide taga tsensuuri ja stagnaaegseid parteikarjeriste taluma.

Siim Kallas oli tõesti tuntud juba ülikoolipäevil Nõukogude Eesti komsomolitegelasena ja hilisema parteinomenklatuuri esindajana. Aga mina isiklikult ei tea ega mäleta tema nõukaaegsest karjäärist ühtegi tõeliselt suurt tegu või saavutust, kuigi tol ajal oli piisavalt kommuniste, kes suutsid luua võimsaid sovhoose või spordibaase, suutsid kirjutada raamatuid, luua hingeminevat muusikat või muid kunstiteoseid. Murranguaja alguses seostub Kallase nimi küll riskijulgusega – ta oli üks IME autoreid. Kuid ta tegutses pigem ettevaatlikult koos teistega, jagades vastutust ja noppides eduvilju. Pärast taasiseseisvumist oli ta juba kindlalt Reformierakonna üks liidreid, seega Andrus Ansipi lähim võitluskaaslane. Ikka sama Ansipi, kes andis juba Nõukogude Eesti üliõpilasena dissident Jüri Kukke surma saatnud protokollidele allkirja kui usin noorkommunist.

Purupunased tippjuhid, kes perestroika ja putši ajal varju hoidsid, moodustavad praegu Reformipartei eliidi. Loomulikult ei aimanud nad tookord ette Pronksiööd, mis kinkis kõigile neile teise elu. Aga eks karjääriparteilane ole loomulikult kavalam mustast hobusest, sest ta ei võitle ennastsalgavalt vabaduse või maailmavaate nimel, ammugi mitte kogu meie rahva nimel, vaid tema ainus siht on sadulas püsida. Arnold Rüütel, Edgar Savisaar jmt riskisid putši ajal teatavasti oma eluga. Ometi sai tänu pronksausamba teisaldamisele purupunasest stagnakarjeristist Ansipist äkki pronkspunane riigijuht, kes tüüris oravapartei pikkadeks aastateks ainuvõimule.

Igal juhul näib pärast Pronksiöö sündmusi üpris veider suurärimees Tiit Vähi kindel usk (ekspeaministrite intervjuus), et Kallas võivat helistada igale poole kogu maailmas, ka Moskvasse, kus teda kuulda võetavat. Nojah, eks Reformipartei on rikaste lemmiklaps, aga nii kogenud mehelt poleks oodanud nii naiivset arvamust. Venelased leinavad teatavasti oma tundmatuid sõdureid tänini, just nimelt tundmatuid sõdureid, mitte kindraleid. Hauad on neile pühad ega seostu okupatsiooniga.

Pean tunnistama, et ka minul seostub Andrus Ansipi elulugu märksa rohkem Nõukogude Eesti okupatsioonivõimuga, kui venelaste lein viimases maailmasõjas hukkunud isade ja vanaisade pärast. Aga just Reformipartei kaudu Brüsselisse jõudnud Ansipil jätkus tänavuse juubeliaasta teleintervjuul jultumust esimest Eesti Vabariigi peaministrit Edgar Savisaart täielikult hukka mõista, sest kõigil olevat tänaseks selge – „kes on kes“.

Jah, minule tegi see lause järjekordselt selgeks, kes on Andrus Ansip ja missuguste võtetega nende partei end võimul hoiab. Kus oli näiteks Siim Kallase kuulus telefon siis, kui ta parteikaaslane Ansip käskis vargalikul moel ja ööpimeduse varjus Pronkssõdur minema tassida? Miks Siim ei valinud Brüsselist oma parteikaaslase numbrit, et kolleegile selgeks teha, kuidas demokraatlikus Euroopas ausambaid teisaldatakse? Eesti Vabariigi peaministri käsul ei peaks ju öö varjus ringi sahmerdatama, nagu oleks eestlastest tippjuhid kurjategijad, kes varga kombel „röövivad“ ausambaid; mitte ei teisalda neid aumehelikult ja ausalt nagu ühel vabal maal tegema peaks.

Mailis Reps mõjub selle kõige taustal värske tuulepuhanguna. Eriti veel ettevaatliku Marina Kaljuranna kõrval, kelle intervjuud meenutavad mulle ammuseid marksismi-leninismi eksameid, kui kõik vastused olid absoluutsed dogmad ja parimaid hindeid said need, kes olid kõik stampvastused kaljukindlalt omandanud. Kaljurand on tõesti kalju, mida küsimuste tormilaine eales ei murra. Ta oli välisministrina loomulikult kindel ka selles (ETV „Välisilm“, 5. sept.), et Soome peab meie ees vabandama ühe ajakirjaniku arvamuse pärast, et president Ilves kahjustas Soome ja Eesti suhteid. Nojah, naaberriigi ajakirjanikud ei näe õnneks maailmas toimuvat ainult raudkindlate dogmadena, mis Eesti Välisministeeriumis paika pandud.

Ükskõik, kas me saame taassündinud vabariigi 25. juubeliaastal presidendiks Reformipartei mees- või naiskandidaadi, rõõmustavaid üllatusi pole neilt oodata. Dogmad kivistuvad veelgi ja iga originaalne mõtteraas saab ühtse hukkamõistu! Kõik liigub edasi sama kindlalt, nagu liikus NSV Liit kõigutamatult oma huku suunas, mädanedes seestpoolt ja hiilates väliselt.

Noore Repsi südikus astuda vastu kogu sellele hallipäisele NSV Liidu tipptegelaste ja rahameeste ühisrindele on juba iseenesest tegu, mis väärib Eesti Vabariigi esimese naispresidendi tiitlit.

Eesti rahvas, kas Sa tõesti vajad oma presidendiks ENSV-aegseid karjeriste jm dogmaatikuid veel ka vabaduse veerandsajandal juubeliaastal?

REET KUDU,  kirjanik

[pildiallkiri]    PRONKSIÖÖ: Miks Siim ei valinud Brüsselist oma parteikaaslase Ansipi numbrit, et kolleegile selgeks teha, kuidas demokraatlikusEuroopas ausambaid teisaldatakse? Eesti peaministri käsul ei peaks ju öö varjus ringi sahmerdama, nagu oleksid eestlastest tippjuhid kurjategijad, kes varga kombel "röövivad" ausambaid.

Jaga |