Äraostmisskandaali esimesed tulemused ja järeldused

05. aprill 2006


Nii suurt tähelepanu kui möödunud nädalal, köitis Kesknädal viimati Mart Laari pumppüssi-skandaalis, millega algas toonase kolmikliidu lagunemine. Praegusel äraostmisskandaalil on konstruktiivsemad ning poliitilist õhustikku kevadiselt puhastavad tulemused. Põhiliseks on aga Tallinna linnavolikogu jõuvahekordade stabiliseerimine.

Kinnisvaraäri

Reformierakond süüdistas eelmist Kesknädalat, et järjekordne lugu saadikute häälte ostmisest püüab tõmmata tähelepanu kõrvale peamiselt – s.o Harju tänava kruntide linnale ostmiselt. Tegelikult oli just Kesknädal see, kes juba esiküljepealkirjas „Kinnisvarahaid ostavad võimu" viitas, et võimupöörde taga võivad olla Harju tänava omanikud, keda ei rahulda linnavalitsusega saavutatud kompromiss ja kes peavad 150 miljonit krooni liiga väheks maa eest, kus võiks hoopis rohkem teenida luksuskorterite, hotellide-bordellide ja kasiinodega.
Küll lammutas Kesknädalas ilmunud Oleg Rebase tsitaadikogu täielikult Reformierakonna konstruktsiooni, justkui ajaks Harju tänavas mingit kinnisvaraäri Keskerakond. Äri tahab seal jätkuvalt ajada hoopis Heldur Meerits – sageli Väikeinvestorite Liidu nime taha peituv Meerits on investeerinud päris tublisti ka Harju tänava täisehitamisest unistavasse Isamaaliitu ja Res Publicasse. Meeritsa seos Reformierakonnaga on seni varju jäänud.

Rebane

Esimesena ütles Oleg Rebasest lahti seni tema teeneid igasuguse häbita kasutanud „valgete jõudude" pealik Tõnis Palts. „Ehkki ma pole Oleg Rebasega mitu kuud kohtunud ega muud moodi kommunikeerunud, jääb mul ajakirjanduses avaldatu põhjal mulje, et ta on sattunud Reformierakonna tankistiks. Mustatööliseks, kes peab selle kõige mustema töö ära tegema," kirjutas Palts 29. märtsil oma veebipäevikus.
Samal päeval, veel enne linnavolikogu erakorralise istungi algust teatas Rebane kavatsusest lahkuda linnavolikogust ja parteist. Volikogus istus ta umbusaldushääletusel siiski omal kohal kui raudnael.
Üleeile teatas olukorra päästmatust aduv Res Publica Tallinna organisatsioon, et teeb ettepaneku Rebane parteist välja heita. "Res Publica on võidelnud alati ausa ja eetilise poliitika eest ja miski ei vabanda erakonnaliiget, kes sellele varju heidab," tõdes erakorralisel koosolekul sellise otsuse teinud piirkonna esimees Sven Sester.
Ausast ja eetilisest poliitikast kõnelev Sester mõjub karikatuurina paljudele. Tõelise jõmmi mainega Sesteri kohta oskavad nii mõndagi spetsiifilist kosta ka Rebane ja tema poolt Res Publicasse toodud muud mutrikesed. Rebase karm kohtlemine võib vallandada „valgete jõudude" seas veel ühe kodusõja.

Kuritegu

2004. aasta oktoobriputshi ajal tegi kapo Keskerakonna fraktsioonijuhi avalduse peale mitme saadiku üleostmisest näo, et kui linti vmt tõendusmateriali pole, ei saa tõendada ka äraostmist. Seekord esitati prokuratuurile ja kapole värske helisalvestis, kus Rebane räägib eelmise äraostmise detailidest ning teeb uue pakkumise. Eesti õiguskaitseorganid ei näe ikka veel uurimiseks alust. Õiguskaitseorganid on oma praeguse tegevusetusega selgelt politiseeritud.

Eetika

Reformierakond püüdis äraostmisskandaalist teha lindiskandaali ning oravatruu ajakirjandus läks selle versiooniga suures osas kaasa. Unustades seejuures täielikult Eesti ajakirjanduseetika koodeksi, mille punkt 3.7 ütleb: „Ajakirjanik kasutab heli- ja pildiülesvõtete ning informatsiooni hankimisel ausaid võtteid, välja arvatud juhtudel, kui avalikkuse huvid nõuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole võimalik hankida ausal viisil."
Tõnis Bittman kasutas helisalvestuseks kindlasti ebaausat võtet: elementaarne viisakus näeb ette vestluspartneri teavitamist enne salvestuse tegemist.
Kas Bittmann oleks saanud selle salvestuse teha vestluspartnerit ette teavitades? Vastus on loomulikult – ei.
Kas sellise info saamine oli siiski avalikkuse huvides? Kahtlemata oli. Seda tõendavad täiendavalt Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide, Isamaaliidu ja Res Publica katsed väita, et pistisepakkumise salvestamine on vähemalt sama suur patt kui poliitiku üleostmine ise.
Lindiskandaalist patravate ajakirjanike hulga järgi otsustades Eesti ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtted meie poliitikutele ei laiene. Vähemalt mitte Keskerakonna omadele. Kusjuures on täiesti kindel, et kui keegi käiks välja salvestuse keskerakondlase pistisepakkumisega, oleks mõistagi tegu universaalseks eetikaetaloniks sobiva teoga.

Kolm tagajärge

Ühe äraostmiskatse nii kapitaalne paljastamine võtab mõneks ajaks enamikul rahvaesindajatel ära isu nii hääli osta kui ka neid müügiks pakkuda. Küüniliselt öeldes: risk ületab mõistlikkuse piiri. See puhastab kõvasti õhku nii Tallinna volikogus ja mujal omavalitsustes kui ka Toompeal. Ja miks mitte, tagab meile ka ausamad presidendivalimised. Poliitiline prostitutsioon ja eriti kupeldamine on sunnitud senisest paremini maskeeruma.
Siseminister ja justiitsminister peavad võtma väga tõsiselt respublikaanide ja isamaaliitlaste arupärimist, kus heidetakse ette poliitilise korruptsiooni uurimise nõrkust. Konkreetne tõendusmaterial pistisepakkumise katsest Tõnis Bittmanile ja juba toimunud Keskerakonna saadikute üleostmisest Tallinna volikogus väärivad kindlasti uurimist. Süüdlased, kelleks pole kindlasti ainult üks vahelejäänud Rebane, peavad saama karistuse.
Tallinna linnavõim stabiliseerus. Opositsioonist eraldus umbusaldushääletusel neli rahvaliitlast. Keskerakond näitas, et ta kaks korda samale rehale ei astu ning niisama labaste trikkidega nagu 2004. aastal enam võimu pöörata ei lase. Opositsiooni jäänud erakondade maine sai Tallinnas sedavõrd tugeva hoobi, et vähemalt kuni tuleva aasta Riigikogu valimisteni on volikogu poolt tagatud linnavalitsusele töörahu.
Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)