Meikad ja inimesed

Kas indiviid on perest tähtsam?

Euroopas kulutatakse palju „püssirohtu“ INDIVIIDI õiguste seadustamisele ja PEREKONNA kui ühiskonna algrakukese esiletõstmiseks enam energiat ei jätku. Igapäevased on teated vanemliku hooleta jäetud lastest, elatisraha maksmisest kõrvalehoidmisest, perevägivalla ohvritest jne. Registreeritud abielule eelistatakse vaba kooselu. (Viimase pooldajate hulgas on ka meie peaminister.)

Juba iidsed valitsejad ja mõttetargad taipasid ühiselu korraldavate reeglite vajalikkust ja raiusid need käsulaudadesse. Kristluse vahendusel on nood kümne käsuna jõudnud meieni. Onu Aadul on Kõigevägevamaga ülimalt sõbralikud suhted – kumbki ei sekku teise toimetamistesse. Siiski tuleks onu arvates hakata kodanikkonda kujundama nüüdisaegselt sõnastatud käsulaudade alusel.

Onu mäletab veel sõjaaegseid ja -järgseid aegu. Paljude laste kasvatajaks oli ainult ema, tihti ka lastekodu. Laostatud talude noortel oli ainus võimalus õppida tööstuskoolis, eluasemeks ühiselamu. Kui suunati riikliku tähtsusega ettevõttesse tööle, elati esialgu jälle ühiselamus, naabriteks võib-olla teistest kultuurikeskkondadest siia värvatud.

Nii üksikvanema perekonnas kui ka ühiselamus kasvanud noored pidid kujunema isiksusteks, et suuta elulainetel püsima jääda. Kadus perekondliku järjepidevuse ja traditsioonide kogemus. Kahe isiksuse kooselust sündis harva harmooniline perekond. Kas tekkisid alalised lahkhelid või tugevam alistas nõrgema. Riiklik strateegia oli suunatud lastes nõukoguliku patriotismi kasvatamisele, vähem pandi rõhku koduse kasvatuse pedagoogikale. Nii pidid vanemad tihti käed üles tõstma, oskamata lapsega midagi peale hakata. Kasvatusvahendite arsenali kuulusid ka vits ja püksirihm. (Praegu vist antakse nende kasutajad lapse ahistamise pärast kohtu alla?)

Kõik laste hääks!

Mõni lapsevanem leidis, et tema enda noorpõlve eluraskusi ei pea laps taluma, ja seepärast laps saagu, mida tahab! Praeguste laste ja noorte vanemad kasvasid keskkonnas, kus meie rahva kunagised tavad ja moraalireeglid olid ammu unustatud ning nüüdisaegseid pole suudetud veerandsajandi jooksul välja kujundada. Paljudel noortel on põhiliseks „füüsiliseks“ tegevuseks arvutiklahvide või nutitelefoni näppimine, paljud pole suutelised kaitseväes teenima. Leidub mammakesi, kes teevad kõik selleks, et tema võsuke ajateenistusest pääseks – mõtle ometi, peab hakkama mingite reeglite järgi elama, ja seda veel 10 kuud! Võrdluseks: onu Aadu nooruses oli ajateenistus, sõltuvalt väeliigist, 3–5 aastat! Sealjuures ei teatud enne kohalejõudmist, kuhu saadetakse, kas Põhja, Kaug-Itta või Kesk-Aasia kõrbesse. (Meie praegust mentaliteeti arvestades polegi imestada, kui meie riigikaitset juhib minister, kes pole päevagi sõdurimundrit kandnud!)

Kus on lahendus?

Eeltoodu valguses pakub onu Aadu välja oma arvamuse, kuidas peaks meie kodanikkond(a) kujunema (kujundama). Senini, kuni valitsejatel ja seaduseloojatel kulub aur ainult vile peale, peaks jäme ots minema vabakondade ja aktiivsete kodanike kätte.

Aujärjele tuleks tõsta REGISTREERITUD PEREKOND, kus mees ja naine on võtnud ametliku vastutuse järglaste kasvatamise eest. Olgu siis kasvatuse aluseks esialgu 10 kristlikku käsku, kuni Eesti ühiskond on välja kujundanud üldtunnustatud ning meie kaunile kaasajale kohased moraali- ja eetikanõuded.

Kodu peab tagama noore vaimse ja füüsilise arengu tasakaalu. Varakult kujunegu välja lapse tööharjumused, alates enda kasutada olevate asjade korrashoiust ja vanemate abistamisest kodutöödes. Kodus saagu selgeks austav ja mõistev inimeste vaheline suhtlemine. Tüdruk kasvagu naiseks ja poiss meheks. Perekond ja kool tabagu ühiselt ära nooruki eeldused ning vastavalt sellele suunaku tema haridusteed.

Must auk riiklikus strateegias

Siin kohtame riiklikus strateegias suurt musta auku. Puudub teadlaste ja majandusmeeste koostatud programm majanduse arendamiseks ning pole teada sellekohast tööjõuvajadust. Haridusministeerium ei tea, mis erialadel ja mis tasemel koolitust vaja anda. Kuuldavasti on mõnedki välisfirmad jätnud Eestisse tulemata siinse oskustööjõu puudumisel. Meie tööstus baseerub suures osas allhangetel, aga vaja oleks jõuda lõpptoodanguni. Meie ülistatud IT-riik kipub isegi lätlastele jalgu jääma.

Meie kaasaegne noor tihti ei taipagi, et peale laulmise ja näitlemise võib ka muul viisil leiba ja leivakõrvast teenida. Noortele silma-kõrva jääv massimeedia aga lustilisust ainult propageeribki! ETV "Kapital" kord nädalas ja "Rakett 69" talveperioodil on vähesed saated, mis viitavad teistele oskustele.

Noor saagu juba kodust kaasa teadmine, et kõik hüved luuakse tööga tootmises ja teeninduses, muidugi ka teadusvallas. Euroliidu rahade toel riik kaua jalul ei seisa!

Onu Aadu arvates kasvab noorest harmooniline isiksus ainult heteroperekonnas. Samasooliste peredes kasvagu ainult nende omad lapsed; lapsendamine olgu välistatud. Väldime Indiast suure raha eest tellitud „kasulapsi“!

Onu Aadu mõtteid tähendas üles

EINAR LEPP

Jaga |