Eesti Vabariigi kahekordne loomine

Peep Kärp,      20. veebruar 2002


24.vebruaril tähistame Eesti Vabariigi loomise 82.aastapäeva. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24.vebruaril 191.aastal oli ajalooline suursündmus meie rahva elus. Rahvas, kes aastasadu oli elanud võõraste vallutajate meelevalla all, elanud üle pika orjapõlve ja laastavaid näljaaegu, ajas äkki selja sirgu ning kerkis ajalooareenile vaba, iseseisva riigina. Rahva hinges polnud kustunud ennemuistne vabadustuli.

Tuleb hinnata neid rahvajuhte, kes oskasid õigesti ja õigel ajal orienteeruda I maailmasõja ja oktoobrirevolutsiooni tagajärjel kujunenud rahvusvahelises situatsioonis ning tegid sellest reaalsed järeldused Eesti rahva tuleviku kujundamisel. Õigeaegne oli ka Eesti Maapäeva vanematekogu otsus 1918.aasta 19.veebruarist Eestimaa Päästekomitee moodustamiseks. Päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik koostas deklaratsiooni "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles on öeldud: "Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks".

Iseseisvuse manifest loeti rahvale ette 23.veebruaril õhtul Endla teatri rõdult Pärnus. Järgmisel päeval tehti seda Tallinnas. Samal ajal jõudsid Tallinna Saksa okupatsiooniväed. Päästekomitee moodustas kiiruga üheksast ministrist koosneva Eesti Ajutise Valitsuse, milles pea- ja sõjaministriks sai Konstantin Päts. Okupatsiooni olukorras tegutses Ajutine Valitsus põranda all, kuid jätkas rahvuslike väekoondiste formeerimist. Saksa okupatsioon kestis 11.novembrini. 28.novembril algas Vabadussõda Narvas üle riigipiiri tunginud punakaardiga.
Vabadussõda kestis 14 kuud ja lõppes Tartu rahulepingule allakirjutamisega 2.veebruaril 1920. Vabaduse ja iseseisvuse kättevõitmisel langes 2236 sõdurit, haavatuid oli 13 776.

Juba Vabadussõja käigus algas riiklik ülesehitustöö. 6-ndal ja 7-ndal aprillil toimusid Asutava kogu valimised. Uus parlament alustas tegevust 23.aprillil 1919. Suure tähtsusega oli maareformiseaduse vastuvõtmine 10.oktoobril 1919. Selle seaduse alusel rekvireeriti kõik endised mõisamaad ja rajati sinna 56 203 asundustalu, kus hakkasid talupidajaina tegutsema vabadussõjast osavõtnud mehed ja endised mõisatöölised. Uute talude rajamine oli Eesti rahva töökuse ja loomevõime musternäidiseks! Kümmekonna aasta jooksul ehitati asundustaludes uued hooned, soetati kariloomad, rajati puuvilja- ja iluaiad. Riik toetas ainult laenudega. Lühikese ajaga olid uued talud tootmisvõimelised.

Üldist arengut aga pidurdas 1930.aastail alanud majandus- ja sisepoliitiline kriis. Tekkis palju poliitilisi erakondi, kelle omavahelistes võimuvõitlustes ununesid üldriiklikud huvid. Üldise rahulolematuse taustal tekkis 1932.aastal vapside liikumine. Rahvas läks selle liikumisega kaasa. Ennetamaks vapside riigipöördekatset kuulutas riigivanem K. Päts 12.märtsil 19354 välja kaitseseisukorra ja lõpetas poliitiliste parteide tegevuse. Algas nn. "vaikiv periood", mis kujunes siiski kõige viljakamaks ajajärguks Vabariigi esimesel perioodil.

Nelja aasta jooksul jahtusid maha poliitilised kired, arenes majandus ja kultuurielu, kasvas rahva üldine heaolu ja elatustase. Koostati ja võeti vastu uus põhiseadus, mille alusel 1.jaanuaaril 1938 hakkas taas kehtima demokraatlik riigikord. Sellele loovale riiklikule ülesehitustööle järgnes traagiline lõpp 1940.aastal, mil Eesti okupeeriti ja liideti N. Liidu koosseisu. Algas Eesti rahva ajaloo suurim tragöödia!
Kui Eesti Vabadussõjas hukkus ja sai haavata ligi 16 000 eestlast siis Stalinliku genotsiidi ohvriks langes 50 okupatsiooniaasta jooksul ligi neljandik meie rahvast!

Ent vaatamata julmale vägivallale ja ülekohtule ei kaotanud rahvas usku ega lootust pääsemisse. Teati, et ükski diktatuur pole igavene! Kommunistliku impeeriumi lagunemise käigus saime taas vabaks ja iseseisvaks riigiks. Sellele eelnes vabadusvõitlus ilma rindejooneta!

Juba 1988.aastal toimusid rahvuslikud meeleavaldused Tallinnas ja Tartus. 13.aprillil asutati Rahvarinne, millest kujunes vabadusliikumise üks avangarde. 11.septembril 1988 peeti Tallinna lauluväljakul ca 300 000 osavõtjaga "laulvat revolutsiooni". 16.nov. samal aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni.

Aasta hiljem, 12.novembril 1989 tunnistas ENSV Ülemnõukogu kehtetuks Eesti N Liidu koosseisu astumise deklaratsiooni, mis pärines 1940 aastast. Iseseisvuse taastamist nõuti ka omavalitsusjuhtide konverentsil 3.veebruaril 1990 ja vabariiklikul referendumil 3 märtsil 1991.

Impeeriumi päästmiseks toimus Moskvas 19-21 augustini riigipöördekatse. Kasutades tekkinud võimuvaakumit võttis ENSV Ülemnõukogu 20 augustil 1991 kell 23.03 vastu otsuse riiklikust iseseisvusest. Nii nagu 1918 aastal, osati ka nüüd kasutada õiget ajaloolist momenti iseseisvuse väljakuulutamisel. Iseseisvus taastus rutem kui keegi loota julges.

Üksteist aastat on kestnud Eesti Vabariigi teistkordne ülesehitustöö. Selles ilmnevad pea samad raskused kui Vabariigi esimesel loomeperioodil. Praegune turumajanduslik elukorraldus on kaasa toonud ühiskondliku lõhestumise rikasteks ja vaesteks. Lokkab kuritegevus ja korruptsioon, pole suudetud peatada põllumajandusliku tootmise ja kogu maa-elu allakäiku. Kuigi umbes taoline olukord valitses ka Eesti Vabariigi algaastail, suudeti ja osati siis kõik probleemid riigi ja rahva huvides lahendada.
Kuidas ja millal aga stabiliseerub meie praegune olukord?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)