Eestlased tõmmati haneks eelmises vabariigis ja tõmmatakse praegu

Nüüd käib ajaloo „kohendamine" juba teist korda. Vastavalt „ühtse Euroopa" nõuetele, millest saame aimu, kui tutvume teose „Eesti ajalugu" teise osaga. Sealt on „haihtunud" selline mõiste nagu „muistne vabadusvõitlus". Siin 13. sajandi algul toimunud dramaatilised sündmused, mis meieni on jõudnud tänu Läti Henriku Liivimaa kroonikale, kuuluvad vaid üle-euroopalisse ristisõdade ajajärku. Jääb põnevusega oodata, millisena näeb paberil välja uus 20. sajandi kohta kirjutatud „akadeemiline ajalugu".

Kõike määrab kasusaamishuvi

Ajaloo kohta ütles Prantsuse keiser Napoleon Bonaparte: „Ajalugu on hulk valesid, millega ühiselt nõus ollakse." Vene kirjandusklassik Lev Tolstoi oli ajalookirjutamise suhtes veel kriitilisem: „Ajalugu oleks midagi erakordset, kui see vaid tõsi oleks."

Mistõttu tulekski vist nõustuda esimese Eesti Vabariigi poliitiku ja kirikutegelase Jaan Lattiku tõdemusega, kes oma mälestusteraamatus „Teekond läbi öö" kirjutas: „Eks ole nii, et ikka on õigus, kellel parajasti võim käes on, kuna võidetu on igal juhul ikka kohtualune ja süüdlane." Lattik pidas konkreetselt silmas Vabadussõjalaste Liidu vastaseid repressioone, mille 12. märtsil 1934. a võimu haaranud Konstantin Päts ja kindral Johan Laidonär ette võtsid.

1932. a legaalselt poliitikasse tulnud vabadussõjalaste rahvaliikumine püüdis võidelda erakondadele omase „kambakraatia" ja „lehmakauplemise" vastu ning oli väga edukas 1934. a jaanuaris kohalike võimuorganite valimistel, kogudes suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Narva) pooled häältest. Kohutatuna vabadussõjalaste edust tegigi poliitik Päts koos kindral Laidoneriga põhiseadusevastase riigipöörde, millele kardetakse üksühest ametlikku hinnangut anda ka praegu.

Kui lugeda 1934. a sündmuste kohta ajalooraamatuist, siis ei saa palju muud teada, kui et Päts ja Laidonär sooritasid võimu ülevõtmise ning et järgnenud aega kuni 1940. aastani on kombeks nimetada autoritaarseks, sest demokraatlikud õigused olid pärsitud (erakondade laialisaatmine, tsensuur ajakirjanduses jne). Tolle perioodi kohta ütles rahvuslik poliitik Jaan Tõnisson kõnes „Vanemuise" teatrimajas 13. novembril 1938: „Meie inimeste vahel otsustavad kasuhuvid ja oportunistlikud kaalutlused ideaalide ja põhimõtete asemel. Samuti ka poliitilise julguse puudus ja sõltuvus võimudest on loomulikeks kaasnähtusteks vaikival ajastul."

See tsitaat sobib oivaliselt iseloomustama ka praegust „rahademokraatliku vabariigi" tänapäeva. Lähtudes Tõnissoni iseloomustusest „vaikivale ajale", nagu Pätsi ja Laidoneri kehtestatud diktatuuri pehmelt nimetati, ei olnud Eesti riik (vastupidiselt põhjanaabritele soomlastele, kus valitses demokraatia) suuteline avaldama idanaabri agressioonile vastupanu. Seega lennutati kõik sõjalised kulutused, mis tehti pärast võidukat Vabadussõda, sisuliselt „musta auku". Tagantjärgi tarkusega võib küsida: kas Eestit valmistati ette võimalikuks sõjaks Läti või Soomega, kui veel 1937. a osteti Inglismaalt kaks moodsat allveelaeva, millest üks - „Lembit" - on näha Meremuuseumi ekspositsioonis Lennusadamas? Kardan, et võimalikuks vastaseks peeti siiski Puna-Venemaad. Kuid miks muretseti relvastust ja õpetati välja sõjamehi, kui otsustaval hetkel agressioonile vastu ei hakatud?

Laari-aegsed pettused

18.detsembril 2013 ilmus Kesknädalas kolumnist Jakko Väli kirjutis „Haige rahvas ja omariiklus", mille aluseks on äsja taas välja antud William Tomingase raamat „Vaikiv ajastu Eestis" (esmakordselt Eestis 1991, esmatrükk: New York 1961) .

Väli, tuginedes Tomingase teosele, võrdleb nn esimese vabariigi aega tänase Eestiga. Kuigi ka minu arvates on mõlemal perioodil ühiseid jooni (valitsejate vastutustundetu käitumine, ajakirjandusvabaduste pärssimine jm), tuleb siiski konstateerida, et neid perioode ei saa väga tõsiselt võrrelda ühel lihtsal põhjusel.

Vaatamata sellele, et 1934. a alanud Pätsi võimutsemise periood oli ebademokraatlik ja kogunisti mittelegitiimne, oli riik siiski iseseisev. Praegu ta seda ei ole, formaalselt alates Euroopa Liiduga ühinemisest 2003. aastal. Tegelikult hakati Eestile uusi peremehi otsima juba taasiseseisvumise järel, Mart Laari valitsemise ajal. Need leiti ka üsna kiiresti Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga näol, kui kasutusele võeti miljardär Milton Friedmani üliliberaalne majandusteooria, mille alusel pandi vastavalt „soojadele soovitustele" müüki mitme põlvkonna eestlaste soetatud varad, kuna riik olevat halb peremees. Ning välismaiste firmade kätte mängiti kõik Eesti vähegi kasumlikud ärialad.

Parema mäluga lugeja vast mäletab Laari-aegset nn Iisraeli relvatehingut, kus petturite tõttu kandis Eesti riik suurt kahju relvade ülemäära kõrge hinna tõttu ja lisaks saadi kaela vanarauda - 50 Golani kõrgendikel 1967. aasta sõja ajal üles korjatud Nõukogude päritolu suurtükki, mis Eestile müüdi. Kui pettus avastati ja tänu tollasele kaitseväe juhatajale kindral Aleksander Einselnile „suure kella külge" pandi, asusid asjaosalised, kes tehingult hästi teenisid, süüdistusi tõrjuma, väites, et tegu olevat kingitusega. Olen sel teemal varem põhjalikult peatunud oma raamatus „Riigipööraja märkmik" (1999).

William Tomingase mõlemad teosed (ka tema „Mälestused", mille 1970. al New Yorgis ilmunud varianti on hiljem täiendatud ja nüüd kirjastuses „Grenader" välja antud) on ülimalt väärtuslikud teosed, mis kindlasti aitavad tublisti täiendada meie teadmisi eesti rahva 20. sajandi ajaloost. Muu hulgas selgub, et sedasorti pettasaamine on Eesti puhul lausa järjepidev.

Kuidas eestlased aferistidelt petta said

Selgub, et eestlased ei lasknud end Laari esimese valitsuse ajal Iisraeli relvatehingu käigus, vahendajaks „Eesti riigi esindaja" Leonid Apananski & Co, petta mitte esmakordselt. Sama „ärimudelit" kasutasid petturid suhetes Eestiga juba 1930. aastatel.

Tsiteeriksin meeleldi Tomingat:

„Juunis 1933 ilmus Tallinna kaitseministeeriumi keegi juut Prenzlau, Hamburgi firma Ludvig Bing & Co osanik. Ta esines ettepanekuga, et valitsus müüks ära miiniristlejad Lennuk ja Wambola, mis olevat juba vananenud ja Eestile kasutud. Prenzlau kinnituse kohaselt olevat laevade ostust huvitatud Peruu valitsus, kelle ülesandel tema tegutsevat. Vaheltkauplejat Prenzlau´d abistas tõhusalt vene rahvusest kindral Lebedev. Kes oma inimesena käis sisse ja välja Eesti kaitseministeeriumis. Sõjavägede staabi ülem kindral J. Tõrvand ja kaitseminister A. Kerem haarasid ettepanekust kinni. /.../ Lõpuks lepiti kokku, et Peruu maksab Eesti valitsusele mõlema laeva eest üldsummas 410.000 kulddollarit. Müügitehinguga ja -summaga oli päri sõjanõukogu (ka J. Soots, laevade müügi hilisem ägedam hukkamõistja, hääletas poolt) ja tegi valitsusele ettepaneku laevad 410.000 dollari eest ära müüa. Selle ettepaneku kinnitas valitsus 7. juulil 1933 ja laevad viidi Eestist ära sama aasta septembris. Rahva meelepaha oli väga suur, müügitehingu üle kirjutati ja räägiti palju. Talve tulekul vaibusid jutud, asi näis olevat unustatud. Siis aga saabus Berliinist Tallinna sealne Peruu saadik Gildemeister ja käis välisministeeriumis kaks korda välisminister J. Seljamaa jutul, 8. ja 12. jaanuaril 1934 (juba K. Pätsi valitsuse ajal). Gildemeister teatas Seljamaale, et Peruu valitsus on juhuslikult lugenud ajalehest Popolo d´Italia, et Eesti valitsus on Peruu valitsusele müünud kaks miiniristlejat ja nende eest saanud kogusummas 410.000 dollarit. Kuna aga Peruu valitsus nimetatud laevade eest ostusummana tegelikult ühe Londoni panga kaudu oli välja maksnud 750.000 kulddollarit, siis on Peruu valitsus teda, saadik Gildemeister´it, delegeerinud pärima, kuidas kogu müügitehinguga lood olid ja kui palju Eesti valitsus oma laevade eest sai. Ka esitas Gildemeister lihtsameelse küsimuse, miks ajas Eesti valitsus asja Bing ja Brenzlau´ga, aga mitte otseselt Peruu valitsusega?"

Seda enam, et selgus hämmastav fakt: Prenzlau ja Bing olid Saksamaa poolt taga otsitavad petturid. Need aferistid petsidki lihtsameelsetelt eestlastelt välja 340.000 kulddollarit.

Ilmus mälestusteraamat „Minu võitlus"

Kogu lugu võiks kommenteerida „elava klassiku" ütlusega: „Pole paha!" Ilmselt samuti kommenteeris meie valitsejate järjekordset „ämbrit" Abram Sher ehk Viru-Aabram, kui ta vahendas Eesti Panga juhi Siim Kallase „äri" olematu firmaga Paradiso SAL, mille tagajärjel kaotas Eesti riik 10 miljonit dollarit, millest 4/5 jäigi „kadunuks" ehk sattus asjaosaliste taskutesse ning mille eest kuulduste järgi olevat moodustatud Eesti Reformierakond, mis hetkelgi Eestit juhib. Tollase „äritehinguga" olevat endine Viru ärikas Abram Sher teeninud korralikult, kui uskuda tollases ajakirjanduses kirjutatut.

Selliste petutehingute poolest võib Pätsi-aegset Eestit ja tänapäevast „rahademokraatlikku" vabariiki võrrelda küll.

Kokkuvõtvalt julgen ajaloost huvitatuile soovitada tutvuda „esimese vabariigi" kaasaegsete mälestustega, sest siis on võimalik hinnata ka kirjapandud nn ametlikke ajalugusid. Loodan, et mu hiljaaegu trükivalgust näinud mälestusteraamat „Minu võitlus" suudab ehk „taasvaba" Eesti ametlikku ja „dünaamiliselt muutuvat" ajalugu ilmestada, sest paljudes poliitilistes sündmustes osalejana või vähemalt nende kaasaegsena olen paberile pannud sündmused nii, nagu need minu nähes toimusid.

[esiletõste-pildiallkiri] Eestile hakati uusi peremehi otsima juba taasiseseisvumise järel, Mart Laari (pildil] valitsemise ajal. Need leiti ka üsna kiiresti Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga näol, kui kasutusele võeti miljardär Milton Friedmani üliliberaalne majandusteooria, mille alusel pandi vastavalt „soojadele soovitustele" müüki mitme põlvkonna eestlaste soetatud varad, kuna riik olevat halb peremees.

TIIT MADISSON

Andaluusia, Hispaania

Jaga |