Kas perearst võib äri ajada?

VIKTOR VASSILJEV,      06. november 2002


Kui arst on muudetud samasuguseks eraettevõtjaks nagu vürtspoodnik, siis ta käitubki poodnikule kohaselt. Ning lähtudes eraõiguse põhimõtetest teeb kõike, mida seadus ei keela.

Seni kehtinud korra kohaselt võtsid perearstid ambulatoorse vastuvõtu eest visiiditasu, millest pensionärid olid vabastatud. Uues ravikindlustusseaduses on kirjas, et perearstid võivad võtta visiiditasu koduvisiidi eest, aga ambulatoorsest pole sõnagi juttu.

Raha võetakse edasi

Lehtedes jälle kirjutatakse, et perearstid kavatsevad ambulatoorsete visiitide eest ikka edasi raha küsida. Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja sotsiaalministeeriumi seisukoht on, et sellega rikuksid nad seadust, sest seaduses pole ambulatoorse visiidi tasu ette nähtud. Perearstid raiuvad vastu, et kui seadus otseselt ei keela ambulatoorse visiidi tasu, siis nemad võtavad aga edasi. Kellel on õigus?
Õigust tuleb juristidelt otsida. Nimelt on seadusandja teinud seaduse, mis lähtub avalikust õigusest, kuid seadust ennast rakendatakse eraõiguslike isikute puhul. Jurisprudentsis on kaks mõistet - avalik õigus ja eraõigus. Avalik õigus kehtib avalikus sektoris, näiteks riigi- ja munitsipaalasutuste ning ametnike puhul. Erasektoris, näiteks kaupmehe, teenindaja ja ettevõtja puhul rakendatakse eraõigust. Avaliku õiguse põhimõte on, et teha tuleb ainult seda, mida seadus otseselt ette kirjutab. Mida seaduses pole, on keelatud. Eraõiguse põhimõte on, et teha võib kõike, mida seadus otseselt ei keela. Mida pole keelatud, on järelikult lubatud.

Kui perearst ettevõtjaks hakkab

Meie tervishoiureformi käigus on tekkinud mõnevõrra imelik olukord, kus avaliku sektori poolt reguleeritud, planeeritud ja rahastatud teenuseid osutavad eraõiguslikud juriidilised isikud, sest kehtiv tervishoiuteenuse korraldamise seadus lubab perearsti teenust osutada vaid aktsiaseltsil, osaühingul ja füüsilisest isikust ettevõtjal.
Kui arst on muudetud samasuguseks eraettevõtjaks nagu vürtspoodnik, siis käitubki ta poodnikule kohaselt. Ning lähtudes eraõiguse põhimõtetest teeb kõike, mida seadus ei keela. Muidugi oleks huvitav jälgida, mis saab, kui see küsimus kohtusse jõuab. Kindlasti annab kohus õiguse perearstile kui ettevõtjale, kuid on sunnitud ka kuidagimoodi seletama sellise olukorra tekkimist ning süüdlasele näpuga näitama. Tegelikult peaks just siin õiguskantsler ja Riigikohus sekkuma, selle asemel et tegelda valimisliitude jamaga, mis õigupoolest ei huvita ju kedagi peale poliitikute.
Kui perearstid ükskord taipavad, et eraettevõtjatena saavad nad oma äri üsna vabameelselt ajada, siis võib see anda valusa löögi kogu rahvale. Eriti huvitavaks muutub asi, kui panna kõrvuti tervishoiuteenuse korraldamise seadus ning äriseadustik ja vaadata, mis valguses meie tervishoiukorraldus siis paistab. Sest ettevõtja esmane kohustus, olgu ta perearst või kingsepp, on teenida kasumit, kasutades selleks kõiki võimalusi, mida seadus ei keela. Kes seda ei tee, on seaduserikkuja. Ja võimalusi on paganama palju. Jätkuks ainult kliente.
Küllap see visiiditasu küsimus katsutakse vaikselt ja kähku ära klattida. Mis on antud juhul ilmselt mõistlik, sest elukogemused näitavad, et mida pikem tüli, seda kõrgemad nõudmised. Aga üllatusi võib veel tulla. Elame, näeme.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)