Nihilism meie kultuurihinnangutes

PAUL KAABEL,      02. märts 2005


Kuuldes ja lugedes elutööpreemia andmisest luuletaja Debora Vaarandile ja ajaloodoktor Ea Jansenile, ei tahtnud oma silmi-kõrvu uskuda. Pidasin neid ja eriti Vaarandit n-ö üle parda heidetud tegelasteks, kellest enam keegi justkui kuuldagi ei taha, lugemisest rääkimata.
Ja see kõik viis mõtted nõukogude ajale, milles need kaks daami edukalt ja avalikult tegutsesid ja laineid lõid. Ning sellelegi, et möödunud aastal täitusid ümmargused tähtpäevad kolmel samal ajal tuntust nautinud meeskirjanikul – Ralf Parvel 85, Uno Lahel 80 ja Vladimir Beekmanil 75. Need mehed, need päevad vaikiti samahästi kui maha. Mis õieti toimub? Kes juhib ja määrab selle, mida mäletada, mida mitte, mis kaalutlustel jne?
Seni, kuni me seda ei tea, püüdkem pisut mõelda tolle nõukogude aja üle, mil tegutsenud kultuuritegelastest paljud tänases Eestis kuuldagi ei taha, nende tunnustamisest rääkimata. Sättides üles küsimuse: miks nad ikkagi tegid neil aastail seda, mida nad tegid: luuletasid, laulsid, kirjutasid proosat, näitlesid ja lavastasid ning komponeerisid. Muidugi sisaldasid need tööd, teosed ja teod mingit suuremat või väiksemat kompromissi kehtivale ilmselgelt eestivaenulikule süsteemile. Selleta poleks neid kuulda-lugeda-vaadata olnudki. Ent kõike seda tehti armsas emakeeles ja söandan öelda ka – eesti meeles, see oli Eesti kultuur, mida neis oludes oli võimalik oli teostada.
Paha mõeldagi, mis oleks saanud ilma nende meeste-naisteta, kelle peale me nüüd kipume justkui õiglase põlgusega ülalt alla vaatama. Vaevalt oleks meie kultuur suutnud püsima jääda ainult Artur Alliksaare või Uku Masingu sahtlitoodangu najal.
Nende paaria ossa lükatud meeste-naiste loomingut hindas tollane eestlane tänasest hoopis teisel moel ja õiglasemalt, nende raamatuid loeti, nende muusikat kuulati, nende etendusi mindi teatrisse ja filme kinodesse vaatama. See kõik toimus tegijate-tarbijate sõnatu üksteisemõistmisega, selles, et ollakse ühel pool „rindejoont", polnud vist kellelgi kahtlust.
Just sel baasil ilmusid kuuekümnendatel juba märksa kõrgemal ja kompromissitumal moel loovad Paul-Eerik Rummo, Enn Vetemaa, Mati Unt, Viivi Luik, Juhan Viiding, Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja paljud teised, tagati Eesti kultuuri järjepidevus ehk meie ellujäämise vundament.
Niisiis – kahtlemata tuleb nende aegade suhtes olla kriitiline, ent inimeste üle kohut mõistes, neid mahavaikimise julma otsusega karistades tuleks olla äärmiselt ettevaatlik. Selleks on liig väike, liig habras meie kultuur, liig ebakindel meie eksistents.
Kahjuks pole kultuuriline nihilism, kodukootud hungveipinglus piirdunud ainult nõukogude ajaga. Pehmelt öeldes kummaline on nii mõnegi tänase kultuuriavalikkuse esindaja suhtumine Eesti kirjanduse alusepanijatesse Anton Hansen Tammsaaresse ja Eduard Vildesse, Ernst Peterson-Särgavast kõnelemata.
Olen mitmelt poolt lugenud seisukohti, mille järgi neil meestel polevat meie supertasemel tegelastele enam midagi öelda. Kulla vennad, kui Tammsaarel meile midagi öelda pole, oleme omadega õhtal!
Heakene küll, võib ju öelda, et niisugune suhtumine saab võimalikuks igasugustel üleminekuperioodidel, mil kergesti tõuseb pinnale rumal, ent ülimalt aktiivne „revolutsiooniline" element, kes paratamatult sogaseid aegu ära kasutades püüab tabada haruldast võimalust „olla ka keegi". Ent nüüdseks peaksid kõik lastehaigused juba tasapisi põetud olema ning tark ja tasakaalukam suhtumine taas oma õigustesse pääsema.
Krooniliseks muutuv nihilism aga ennustaks meie kultuuri jätkuvat virelemist ja peatset surma. Seda ju ei taha meist keegi.

Kirjutis ilmub autori tahtel pseudonüümi all

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)