Nädal juubilar VALDO JAHILO 45

Kui vana on naljategija amet, pole vist täpselt teada. Küllap kuulub huumorisoon inimeste ürgsete omaduste hulka. Inimesele on alati meeldinud naerda nähtuste, olukordade, kaasinimeste ja, tugevama intellekti korral, ka enda üle. Selle võimaluse eest on mitmekülgselt hoolitsenud ka mitmekülgne naljameister Valdo Jahilo ise.

Kui on öeldud või kirjutatud „Jahilo jookseb“, ei tasu tõmmata paralleele valveanekdoodiga „Neeger (vabandust, mustanahaline!) päevitab“, vaid tuleb asja täiesti tõsiselt võtta. Nimelt on tegemist silmapaistvalt sportlikke eluviise järgiva humoristiga.

Naljategemisel on silmapaistvalt edukalt läbi löönud just selle valdkonna tegijate tandemid. Nii meenuvad huumoriajaloost Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov, Eino Baskin ja Jüri Järvet, Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov; tänapäeval kuuluvad nagu kala ja vesi kokku näiteks Ott Sepp ja Märt Avandi. Valdo Jahilo on paaris, mõistagi tööalases mõttes, Erkki Kõluga. Küllap ajasid nad ühiseid asju juba ülikooliajal žurnalistikaosakonnas. Internetist võib leida foto, kuidas mõlemad „rebaseid“ eksamineerivad. Kogu Eestis said need mehed tuntuks 1997. aasta suvel, kui Tartus kuuskümmend üks tundi järjest peast anekdoote rääkisid ja sel viisil maailmarekordi püstitasid.

Lugude rääkimisega alustati Tartu laululaval, ööseks koliti Raadio Tartu stuudiosse. Ettevõtmise algatajaks oligi Raadio Tartu eestvedaja Vello Lään. Guinnessi rekordiraamatusse anekdootide maraton siiski ei jõudnud, sest vastupidavuse rekordit ei võetud arvesse. Kindlasti jäädvustus aga sündmus humoristika ülemaailmsesse ajalukku.

1999. aastal võitis Valdo Jahilo räägitud anekdoot konkursi „Sajandi sada anekdooti“, mille korraldasid Sõnumileht, TV1 ja Elmari Raadio. 2001. aastal valiti Jahilo parimaks naljameheks Väätsal toimunud konkursil „Maamees muigab“, aga saatuse tahtel tuli tal tunnustust jagada Erkki Kõluga. Samal aastal rääkis Jahilo Grillfesti raames ühtejärgi 4001 anekdooti.

Vikipeedias on Valdo Jahilo nalja- ja anekdoodikogumikest esimesena nimetatud „500 fakti abielust“. „Sõltumatute uuringute labor Prantsusmaal on jõudnud samale järeldusele, mida inimesed on juba ammu teadnud: abielu on nagu šokolaadikarp – iial ei või teada, milline komm seal võib ees oodata,“ selgitab sissejuhatuses koostaja ise. Veel lisab ta, et kogumik läbib abielu kogu diapasooni – kurameerimisest ja pulmadest, kuni armukeste ja lahutuseni. Siinkohal on ehk paras teada anda, et Valdo Jahilo ise on abielus kunstnik Kirsti Jahiloga.

Jahilo loomingunimistusse mahuvad aga veel „500 anekdooti: Vahvad ametid“, naljalood „Minu esimene laptop“, lühijutud „Päkapikud meie ümber“, anekdoodikogumikud „Blondiinid ja bikiinid“ ning „Naljakas amet“ jpm. Ka on Jahilo kirjutanud stsenaariume Eesti Televisiooni huumorisarjadele „Rutikud“ ja „Kahe sõbra lood“.

Leiba ja võid on talle andnud mitmed teisedki telekanalid, samuti Tartu Raadio, Raadio Q, ajalehed Liivimaa Kroonika, Postimees, Sõnumileht, SL Õhtuleht. Igapäevast teenimisvõimalust on pakkunud ka Sulg ja Kaabu OÜ ning EventMasters, kus ta töötas loomemeistrina. Ajakirjandusest võib leida mõnedki tema nõuandeartiklid suhtekorraldusest, firmapidude korraldamisest, firmaürituste korraldamisest välisriigis. Ajakirjas Director soovitab Jahilo firmajuhil ise õhtujuhiks mitte hakata, vaid usaldada professionaale.

Tundub, et Jahilo ei võtta naljategemist kui asja iseeneses, vaid pigem praktilisest või isegi pragmaatilisest vaatevinklist. „Panin tähele, et kui sa tead iga elujuhtumi või situatsiooni kohta mõnda tabavat nalja, siis oled sa alati nagu tehtud mees ja teised peavad sinust lugu,“ räägib ta ühes intervjuus sellest, kuidas tekkis huvi huumori vastu. Samas usutluses tunnistab ta, et anekdootide esitamisele eelistab nende kogumist, toimetamist ja avaldamist. Meelsasti, kui kutsutakse, läheb ta neid rahvale ette kandma, kuid selleks on tarvis maksta – sest töö on töö.

Pettuma peavad needki, kes ootavad anekdootide rääkimist temalt kui SEB Tallinna maratonide tempomeistrilt. „Nalja tehakse omal ajal, meie jookseme ja peaks sellele ka keskenduma,“ on ta öelnud.

Elukutsevalikuks oli Valdol mitmeid plaane. Algklassides soovis ta saada allveearheoloogiks, seejärel uurijaks või detektiiviks. Noorukiaastatel tekkis ajakirjandushuvi, ja ta hakkas tegema kaastööd Vikerraadio hommikuprogrammile. Et Jahilo õppis Tallinna 32. keskkoolis, mis toona kandis Nõukogude Liidu kangelase Jakob Kunderi nime, tuli tal intervjueerida ka Kunderi sõjakaaslastest veterane. Nende lindistuste eetrissejõudmisest paraku andmed puuduvad.

Kui Jahilo poleks Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda sisse saanud, konkureerinuks ta Viljandi Kultuurikolledžisse näitejuhtimist õppima. Eks tema loomupärane näitlemisoskus avaldu ka naljategemises. Kunagises telesaates „Ilkuv tuluke“ esitab ta sketše koos vana sõbra Erkki Kõluga.

Koos Kõluga on Jahilo anekdoote rääkinud ka Tallinna loomaaia hüäänipuuris. Tegu oli heategevusliku ettevõtmisega. Hüäänipuur oli aga ainus vaba puur, kus humoristid esineda said. Naljade sisu valiti välja inimeste öeldud märgusõnade põhjal. Anekdootide vestmine zooloogilises keskkonnas kestis seitse tundi.

Telesaate „Mida teie arvate?“ saatejuht Maire Aunaste märkis saatekülalist Valdo Jahilod tutvustades, et ajakirjanikud on üldiselt igavad vestluskaaslased, kuid lisas, et Valdo Jahilo pole mitte lihtsalt ajakirjanik, vaid anekdoote rääkiv ajakirjanik.

Valdo Jahilot kui SEB maratonide tempomeistrit juba mainisime. Tegelikult ongi tema näol vist tegemist tänase Eesti kõige sportlikuma naljamehega. Spordipisiku sai ta oma isalt – suurepäraselt sportvõimlejalt, võrkpallurilt, maanteeratturilt ja suusatajalt.

Õpetajate Lehes meenutab Valdo kaasakiskuvalt, kuidas ta isaga 1980. aasta olümpia purjeregatti külastas ja isa fotoparaadiga (tema kukil) ajaloolist sündmust jäädvustada püüdis. Enamik kaadreid algajal ebaõnnestus. Kõige paremini tuli välja isa tehtud foto, kus tulevane huumoriklassik ootusäreva ja põnevil rahva keskel on. Nüüd, aastakümneid hiljem on sel fotol eriline väärtus.

Keskkoolis tegeles Jahilo idamaiste võistluskunstide judo ja karatega, ülikoolis mängis saalihokit. Tuntust kogus ta trepijooksude korraldajana, kes tõi Tallinna teletorni maailmakarikaetapile parimaid trepijooksjaid kogu maailmast. Samuti on ta harrastanud tai chi’d. 2012 Jahilo pääses Londoni olümpiamängude tõrvikujooksjate paremikku, liikumisaastal 2014 Valdo Jahilo võitis Aasta Liikuja tiitli.

Eesti patrioot on Valdo Jahilo olnud lapsest saati. „Ma arvan, et Eesti on suurepärane koht, kus ennast teostada, elada, õppida, armastada ja vanaduses surra. Ma ei vahetaks Eestit ühegi teise koha vastu maailmas,” leiab ta.

Valdo Jahilo on ka ise anekdooti pandud.

„Valdo Jahilo, Eino Baskin ja Erkki Kõlu istuvad esinemiste vaheajal lava taga ja lõbustavad üksteist anekdootidega. Kuna nad on üksteise repertuaari nii palju kordi kuulnud, siis ei ole neil vaja enam anekdooti rääkidagi, piisab numbri ütlemisest.

"Number 37!" ütleb Baskin, ning teised naeravad kui hullud.

"Number 53!" teatab Jahilo, ja ülejäänutel on taas suurest naerust lausa pisarad silmas.

"Number 44!" hüüab Kõlu.

Järgneb vaikus.

"No kuulge!" solvub Kõlu. "Kas number 44 ei olegi siis tapvalt naljakas?"

"Tavaliselt küll, aga nii nagu sina seda just praegu esitasid...," vangutab Jahilo kahetsevalt pead.

Selline anekdoot on ajakirja Pilkaja selles numbris, milles mälestatakse Eino Baskinit.

Et numbritest ehk arvudest juba juttu tuli, on õige aeg välja öelda ka 45. Just nii vanaks saab Valdo Jahilo 27. jaanuaril.

Kas Valdo Jahilo oma vahval sünnipäeval ka mõne nalja välja mõtleb või üles korjab, sõltub sündmustest, olukordadest, inimeste tegutsemisest ja käitumisest. Ainet naljadeks on teadupoolest jätkunud alates maailma loomisest.

JAAN LUKAS

Jaga |