Nõukogudeaegne mõtteviis

Peeter Parask,      26. mai 2004


Viimastel aastatel on Eesti võimukandjate tegevuse tunnusjooneks olnud rikka ja eduka elanikkonna igatine abistamine-soosimine ja nn teise Eesti halastamatu ahistamine. Tulumaksumäära alandamine järgib peaasjalikult kõrgepalgaliste huve. Sama võib öelda 4% ülekandmise kohta riigilt pensionide teise sambasse. Madalapalgalistele pole see summa märkimisväärne. Küll aga kõrge sissetulekuga indiviididele. Rääkimata ebavõrdsest vanemapalgast. Kui on vaja riigis midagi muuta, tehakse seda enamasti rikkurite huvides. Ei mõista, miks peab rikkureid pidevalt nuumama? Nad saavad ise omadega suurepäraselt hakkama.
Raha elanikkonnalt sissekasseerimise poliitikat aetakse põhimõttel – kõik on võrdsed, mis ongi nõukogudeaegse mõtteviisi ere väljendus. Kõrget emapalka saav rikkur maksab lasteaiatasu sama palju kui vaesuses virelev üksikema. Sajakroonine telefoni püsitasu on rikkurile märkamatu, tühine kulutus. Pensionärile, kes teeb võib-olla kaks-kolm hädavajalikku kõnet kuus, on see valusaks löögiks rahakoti pihta.
Sama võib öelda Eesti Energia visalt pealepressitava ampritasu kohta, mis jällegi lööb kõige valusamalt vaeseid. Elektrit võib ju kokku hoida – ikkagi peab ampritasu maksma. Ja kui juhtub olema veel hurtsikuga põllulapp – siis peab maksma kahekordselt.
Seoses eelseisva vaba liikumisega ELi maades suurenevad mitmekordselt kulutused liikluskindlustusele. Ja jällegi tahetakse need kulutused jagada kõigi vahel võrdselt. On arusaamatu, miks peavad vaesed pensionärid, kellel on haledad nõukogudeaegsed autopukatsid põllulapil käimiseks ja kes kunagi välismaale sõita ei saa, kinni maksma rikkurite lõbud? Miks ei taheta aru saada, et nõukogudeaegset inimeste võrdsust praegu enam juurutada ei saa? Nüüd on meil rikkad ja vaesed. Kas tõesti ei mahu meie võimukandjate pähe, et neid elanikegruppe võrdselt kohelda ei saa?
Õnneks on Riigikogus ka kainelt ja humaanselt mõtlejaid. Nelja riigikogulase ettepanek riigipoolse 4% ülekandmiseks tulevaste pensionäride II sambasse mitte praeguste pensionäride vahendite, vaid teiste finantseerimisallikate arvel, on heaks näiteks sellest. Veel tuleks Riigikogus algatada seaduseelnõu, mis vabastaks pensionärid igasugustest püsitasudest. Nii praegustest kui tulevastest. Las rikkad monopolid ise mõtlevad, kuhu sellega seonduvad kulutused toppida. Samuti eelnõu, mis kohustaks kindlustusfirmasid väljastama kahte liiki poliise – ELis kehtivaid (kallimaid) ja tavapoliise ainult siseriiklikuks kasutamiseks. Loodan selles väga nende riigikogulaste initsiatiivi peale, kes arvestavad kogu rahva, mitte ainult rikkurite huvidega.
Miks meil ikkagi lokkab nõukogudeaegne mõtteviis? Kui kaua veel?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)