Revolutsioon kestab, elagu Sirp!

Jah, meie revolutsioonilised pered väärivad ausambaid. Eriti kui meenutada Juhan Viidingut, kellest ta õde Mari Tarand on kirjutanud suurepärase raamatu. Aga jäägu neile ausambad ja mälestusteosed, mitte tänase kultuurielu juhtimine! Sest meenutagem: perestroikat alustas NLKP ülemkiht ja sama jätkus Nõukogude Eestis, kus meie kohalikud parteipühakud olid sel ajal igasugused revolutsioonilised suguvõsad, kes pole oma liidripositsiooni tänini loovutanud.

Aga nad kõik on kahjuks liiga kinni oma perede traagilises minevikus ja kättemaksus. Sain sellest eriti hästi aru, kui tegin intervjuu Ingrid Rüütliga, kes meenutas küll tänutundega nende peret Siberis elus hoidnud venelasi, aga kel polnud meie venekeelse vähemuse vastu sellegipoolest erilist halastust: meie vähemusseadused olevat õiglased, ja kogu lugu!

Nii Marju Lauristini kui ka Ingrid Rüütli

isa teatavasti tapeti, nad hukkusid segastel asjaoludel. Elasin Tartus Johannes Lauristini tänavas, sest "sula" ajal revolutsionääriliste perede ülim priviligeeritus täielikult taastati. Endine ERSP-lane Trivimi Velliste on tänavu Postimehes kirja pannud: "Jaan Kross juhtis aastaid enne lahkumist tähelepanu tõsiasjale, et eesti argikeelest on kadunud sõna "ligimesearmastus"." Kas isa soovi on suutnud au sees hoida tema poeg Eerik-Niiles Kross, kes sõbrustab loomulikult revolutsiooniperedega, sest nad on kõik ühes Harju tänava majas üles kasvanud - majas, kuhu lubati elama vaid punaharitlaste eriti priviligeeritud järglasi, kes püüavad nüüd võõbata veripunaseks hoopis neid andekaid eestlasi, kellel neljakümnendate aastate sündmustega midagi pistmist polnud ja kes astusid komparteisse vaid seepärast, et neil polnud sageli valikut ja nad olid sündinud eestlastena Nõukogude Eestisse.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis

on kahjuks samad revolutsioonipered uuesti peaaegu kõigi ebainimlike reformide, seaduste, aga ka kultuurielu taga. Sõjaajal oli tõesti kombeks, et kui üks võiduväe kindral tapeti, siis hävitati kogu küla. Aga vabas Eestis võeti veel laiemalt ette: hävitati kõik kolhoosid-sovhoosid, tuhanded kodud jagati laiali ja loomulikult, nojaa, mis olnuks revolutsionäärigeeniga veel loomulikum, kui jätta kogu võõrkeelne vähemus kodakondsuseta: ikka samal põhimõttel, et ühe tapetud revolutsionääri eest vastutagu vähemalt sada tuhat süütut! Praegusesse Eesti Vabariiki vaenu ja laostumist külvanud seadused koostati ju tegelikult juba Nõukogude Eestis.

Hirvepargis

avasid kohaletulnute südameid endised poliitvangid Lagle Parek ja Tiit Madisson, aga nüüd elab üks kloostris ja teine võõrsil mahajäetud majas. Sõltumatut vabadusvõitlejat Madissoni ei kutsutud isegi mitte ERSP juubelikonverentsile aukülaliseks, Hispaaniast oli kohal hoopis ingliskeelne europoliitik.

ERSP üks asutajaid Tiit Madisson ütles teatavasti Hirvepargi meeleavaldusel (23.08.1987): "Rahval, kes ei tea ega mäleta oma ajalugu, ei ole tulevikku. Hitlerlaste kuriteod inimsuse vastu on hukka mõistetud ja mõrvarid saanud teenitud karistuse. Luuletaja August Sang kirjutas: "Maailmas midagi ei muutu, kui meie midagi ei muuda. Sa tegema pead kõik, mis suudad, ja isegi kui suurt ei suuda."."

Endine poliitvang Mart Niklus

loomulikult imestas, miks Marju Lauristin kutsuti külalisvestlejaks just ERSP juubelile, kuigi eestlaste esimese sõltumatu partei asutamise ajal oli ta veel raudkindel kommunist (NLKP liige 1968-1990). Jah, "perestroika" algatas teatavasti kommunistlik ladvik, sovetnomenkulatura'le vastanduv ERSP ei kuulunud loomulikult kompartei hulka ja vastavalt sellele ei saanud nad Moskvaga läbirääkimisi pidada nagu Marju Lauristin, kes teatas Päevalehe veebilehel avaldatud pikemas intervjuus: "Mäletad, kes tulid välja 0-variandiga? Need oli juristid, kes praegu on Riigikogu kohtunikud, või olid. Nemad tulid välja 0-variandiga ja Rahvarinde volikogu hääletas selle maha! Täiesti üksmeelselt, ja pole olnud 0-varianti. Kuid seda on rääkinud osa Rahvarinde vene liikmeid, kellel see lootus tõesti oli. Ja osa meie oma inimesi oli ka selle poolt, aga... "

Heinz Valk lisas, et juba 1989. aasta aprillis võttis volikogu vastu otsuse, et Eesti Vabariigi areng saab toimuda ainult Tartu rahu ja õigusliku järjepidevuse alusel.

Järjepidevus kellele või millele?

Kas ikka Tartu rahule või hoopis meie revolutsioonilistele peredele? Lõhki aeti ju mitte üksnes vabariik tervikuna, vaid ka paljud segapered.

Aga Marju Lauristin on endiselt väga uhke, et pika vaidluse tulemusena ebainimliku kodakondsusetuse pooldajad peale jäid, ja lisab: "... see vabanemise rõõm, et sa saad lahti sellest pidevast valest ja surutisest..."

Kas ikka saime lahti? Või lisasime uue suure vale?

Vanem põlvkond on näinud Nõukogude Eesti uhkeldavaid kinoringvaateid, kus Johannes Lauristin tervitab vabatahtlikult ja lippe lehvitades Nõukogude armeed. Seda ei teinud mitte Eesti Vabariigi tänane vähemusrahvas, hoopis revolutsioonilised kommunistid tegid Eesti jaoks tookord väga valesid otsuseid. Ja teevad neid tänaseni.

Miks haritlased ei astunud revolutsiooniperedega heitlusse?

Kes said pärast murrangut meie kultuurielus võimu? Eks ikka revolutsiooniperede järglased. Meenutagem, et revolutsioonilise "kolmeraudse" isa Mart Raud tõlkis teose "Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri" (1942), ta oli NLKP liige aastast 1945 ja ENSV teeneline kirjanik 1946. aastast.

Kaarel Tarandi vanaisa ja Juhan Viidingu isa Paul Viiding oli NLKP liige samuti juba 1946 ja Kirjanike Liidu sekretär 1946-1949, ta heideti nii liidust kui ka parteist kodanliku natsionalismi pärast välja, aga ta polnud sellegipoolest töötu, vaid oli juba 1951-1953 raamatukaupluse "Areng" harukaupluse juhataja ja 1956 ennistati ta Kirjanike Liidu liikmeks. Kunagise rahvaiidoli ja reformierakondlase Paul-Eerik Rummo isa Paul Rummot ei võetud üldse kohalt maha.

Eesti revolutsioonipered

võivad seega uhked olla, sest oma kõne- ja kirjaoskusega on nad suutnud kaasajal märksa enamat kui esivanematest revolutsionäärid: vene kolleegid ja naabrid tehti kodumaatuks ju ilma ühegi püssipauguta ja ilma neid loomavagunitesse laadimata, lihtsalt ühe volikogu otsusega.

Marju Lauristin väidab tänaseni, et Eestis olevat see olnud kogu rahva soov, kuigi mingit rahvahääletust ju ei korraldatud, nagu tehakse tõeliselt demokraatlikes riikides (nt Šveits). Ometi määrati nii suure otsusega tervelt kolmandiku elanikkonna saatus.

Rahvas tahtis iseseisvust,

aga muutus revolutsiooniperede kättemaksu ohvriks. Kogu järgnevat vaenu, häda ja lõhenemist oleks saanud vältida rahvaküsitlusega: "Kas tahate, et teie vene naaber ja kolleeg saab kodakondsuse? Kas tahate eestlaste kodud jõukatele väliseestlastele jagada või mitte?" Seda ei küsitud. Järelikult pole kogu eesti rahvas vastavate otsustega seotud. Alles murrangujärgse meedia ajupesu järel teab juba iga eesti pisipõngerjaski, et kohalik venelane on "okupant", aga uus põlvkond ei tea seda, kuivõrd eestlastest revolutsionäärid ise okupatsioonile kaasa aitasid.

Ometi võime juba Lagle Pareki mälestusteraamatust lugeda: „Kui olin juba oma emale tõsine jutukaaslane, rääkis ta mulle, et minu isa akadeemiline isa Theodor Pool, Eesti maareformi läbiviija, kes oli kolmekümnendail aastail mitmel korral käinud Venemaal, tundis väga hästi tolleaegse Venemaa olusid. Ja oli ju sel ajal juba ilmunud Eduard Laamani „Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid aastail 1917-1934", mis ka ei võimaldanud teadmatust mängida. Mulle on jäänudki arusaamatuks, mida mõtlesid sellised eesti haritlased nagu Johannes Vares-Barbarus, Hans Kruus, Johannes Semper, Nigol Andresen, kui moodustasid „revolutsioonilise rahvavalitsuse" tuumiku. Mis oli see ahvatlus? Miks reedeti oma maa ja rahvas? Hirm pidi ju tulema hiljem. Ja selle eest tuli neil muidugi maksta üsnagi ränka hinda, vaid Johannes Semper pääses kergemalt..."

Paljudele tänastele noortele

on meie kunagiste rahvajuhtide nimed hoopis tundmatud. Küsige noortelt,e kes on Tiit Madisson? Ja teised porri tambitud - näiteks Savisaar.

Paarkümmend aastat tagasi räägiti veel uhkelt sellest, et Solženitsõni romaani käsikirja säilitas tema eestlasest koonduslaagrikaaslane Arnold Susi. Oldi uhked, et "Gulagi arhipelaag" anti NSV Liidu territooriumil raamatuna välja kõigepealt Eestis - just nimelt kirjastuses Eesti Raamat, kus ollakse tänaseni tõeliselt tasemel. nagu ka ajakirjas Looming.

Oldi uhked Juri Lotmani jpt venejuutide üle, kes Eestisse kui kõige vabamasse liiduvabariiki elama ja tööle tulid. Praegune lünklik mälu on juba pigem revolutsiooniliselt sovetlik, mitte hirvepargilik, kuigi vangis istusid eesti ja vene poliitvangid sovetiajal koos, vahel isegi samas kongis.

Just seepärast ei olegi rahuarmastavatel eestlastel praegu teist valikut kui Edgar Savisaar, kelle pihta revolutsioonilised suguvõsad ja nende kamraadid ei väsi tulistamast nii kuule kui ka sõnu. Ja ei väsi ehk just seepärast, et Savisaare pere polnud neljakümnendatel nendega ühes kambas kõnesid pidamas ja eestlasi paradiisi poole juhtimas?

Kultuurileht Sirp oli igal juhul Kaarel Tarandi juhituna oma revolutsiooniliste esivanemate vääriline ja läks ka põhja samalaadselt - haarates kaasa süütuid ohvreid, näiteks eestlaste ühe lemmikluuletaja Doris Kareva, kes küll õnneks kohe Loomingus poole kohaga tööd sai. Jääb vaid loota, et Kaur Kenderil on kõvem tervis kui Mart Laaril ja et ta meeletus võitluspuhangus (kelle ja millega? No eks ikka eelkõige kultuuriga!) enneaegselt insulti ei saa. Eestis niigi mehi vähe!

Aga revolutsioon kestab...

[esiletõste]     Praegune lünklik mälu on juba pigem revolutsiooniliselt sovetlik, mitte hirvepargilik, kuigi vangis istusid eesti ja vene poliitvangid sovetiajal koos, vahel isegi samas kongis. Just seepärast ei olegi rahuarmastavatel eestlastel praegu teist valikut kui Edgar Savisaar, kelle pihta revolutsioonilised suguvõsad ja nende kamraadid ei väsi tulistamast nii kuule kui ka sõnu. Ja ei väsi ehk just seepärast, et Savisaare pere polnud neljakümnendatel nendega ühes kambas kõnesid pidamas ja eestlasi paradiisi poole juhtimas?

REET KUDU, kirjanik

Jaga |