Vanade nostalgia ja noorte klaassein

Häda hakkas ammu varem – nimetagem seda kiirkorras poliitikute meisterdamiseks. Ja see pole ainuomane vaid Keskerakonnale.

Kujutan siinkohal end ühe olematu riigi olematu erakonna esimeheks, kellel on sõber, sellel omakorda poeg. No kannab too poeg esialgu agaralt portfelli, õppimise kõrvalt on veidi sekretäriks, tõuseb erakonna peasekretäriks, kõrgele kohale valimisnimekirjas, parlamenti ja olematu riigi olematu erakonna parlamendifraktsiooni etteotsa. Vanust vaid napp kolmkümmend.

 Ja äkki on klaassein ees. Vanurid kõik veel täie tervise juures. Püüa kuidas püüad, kuid „vanakeste“ põlvkonnale pole tähtis võimule pääsemine kui asi eneses, vaid aastaid hoitud ideed ja maailmavaade, mille aktsepteerimiseta võimalike koalitsioonipartnerite poolt pole isegi, mida läbi rääkida. Ja nii need „vanad“ rügavad, igaüks oma alal – kes kohaliku omavalitsuse juhina, kes koolidirektorina, kes insenerina, kes kultuuritöötajana, kes arsti või ehitajana, sest erinevalt noorpoliitikutest on neil amet, mis igapäevase leiva lauale toob ükskõik millise valitsuse ajal. Nemad suudavad end teostada ka ministriportfellita ning igapäevane töö kasvatab kogemust, teadmisi, empaatiavõimet ja sallivust. Mõjutab eetikat ja moraaligi – sõber sõpra ei reeda, kirvest selga ei visata, nõrkusehetkel kukkunut ei lööda, vaid aidatakse üles. Jne.

 „Vanadel“ on veel loll komme realistlikke arvutusi teha. Kes kui palju valimistel hääli on korjanud; kes erakonna rahastamise koormat võimeline vedama; keda nii Naabri-Maali kui ka Narva-Marfa ühtemoodi tunnevad. Neile on selgelt parem 25 057 kindlat häält kotis, kui 503-häälelise kinnitused, et ega midagi uue juhiga halvemaks lähe.

 Eriti küüniline on, et noorem põlvkond, üle vanema tallates, peab nagu iseenesest mõistetavaks, et viimased, kontsajälg tagumikul, ikka ka edaspidi oma hääled ära toovad ning jätkuvalt 503-lise Parnassile upitavad. Esimeheks ei kõlba, aga „vana“ südametunnistus ja moraal ei luba ju erakonda kohalikel valimistel 40 tuhande hääleta jätta. Aga kui õpetaks vanale karule uue triki – kui trummi ei anta, ei tantsi ka.

Mida noorpoliitikute kiirkorras voolimine veel kaasa on toonud? Meil on terve põlvkond kolmekümneviieste ja kuuekümneviieste vahel – see on põlvkond viiekümneseid, kes vanemate poolt tihti märkamata jäänud ja nooremate poolt parketikõlbmatuks tunnistatud. Põlvkond, kellel küllaldane kogemustepagas, oskused ja elutarkus. Loomulik põlvkonnavahetus oleks oma pilgu pidanud hoopis nendesse ridadesse pöörama. Ka voolimistööd oleks vähem olnud – vähemalt portfellikandmise etapp oleks vahelt ära jäänud.

 Paljud küsivad, miks meie „tsareevitš“ nii kiirustab ja veel veidi oodata ei läbe? Aga ikka sama häda – poliitikute kiirkorras meisterdamise tõttu, sest kui mitte täna, siis kahe aasta pärast võib hilja olla, sest selleks ajaks valmib juba uus „noorem põlvkond“.

 Mis minu arvates juhtub kongressil? „Vanad“ on rehnuti kokku löönud ja leidnud, et parem praeguse „kindlad hääled ning kõigutamatu maailmavaade ja ideed“, mida ta kunagi peenrahaks ei vaheta. Ka viiekümneste põlvkond tunneb end suures osas „vanadega“ ühte jalga astuvat, oskab rehkendada ja saab hakkama võimu nimel laupa põrandani kummardamata.

Väiksem osa aga, kes märkamatajäämise südamesse ussitama on jätnud, annab protestihääle „tsareevitšile“. Kolmekümneviiesed (pluss/miinus 5) on oma valikus kindlad – kui mitte praegu, siis millal veel? Ükskõik mis hinnaga! Tilisegu või narrimütsid ja lennaku peenraha! Võimule!

Kahekümnesed aga – nii paradoksaalne, kui see pole – toetavad vanu, sest see on nende ainus võimalus olla kahe aasta pärast juba ise „võitjate põlvkond“. Nii et seis nagu mõni aasta tagasi, 60 : 40 istuva esimehe kasuks.

Arstina vabandan kõigi minu poolt solvatute ees! Et ravi oleks tõhus, tuleb haigus ausalt diagnoosida.

KESKMÕTE: Häda hakkas ammu varem – nimetagem seda poliitikute kiirkorras meisterdamiseks. Ja see pole ainuomane vaid Keskerakonnale.

PEEP PÕDDER, arst

Jaga |