Julm sotsiaalpoliitika

Aleksander Reben,      29. september 2004


Esimese Eesti Toompea teenindusbüroodes valmiv 2005. aasta riigieelarve projekt on teise Eesti pika tööstaazhiga vanaduspensionäridele sama vaenulik kui 2004. aasta eelarvegi. "Pensioniks" jääb 1964. aasta sotsiaalkindlustuskoodeksiga (SKK) "kaunistatud" elatusraha, mis garanteerib vaesuse säilimise ja mitterahuldava elustandardi vastavalt 1990. aasta SKK nõuetele. Rafineeritud riigibürokraatide väide, et vananenud SKK-ga saab eakas inimene kindlustunde, on häbematu demagoogia. Propagandaloosung "Koos Euroopaga murrame vaesuse" on samuti petlik, sest riigiisad ei soovi loobuda Eesti taasiseseisvumise algul kehtestatud turumajanduse liberaal-korruptiivsest arengumudelist ega muuta eelarvet euroopalikuks kulude disproportsiooni osas.
2003. aasta Eesti vanaduspensionifondi osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP-st) oli alla 5% ehk 2,5 korda väiksem Euroopa Liidu keskmisest 12,5%. Tähendab, ideaaljuhul võiks tänapäeva kesine keskmine vanaduspension 2297,3 krooni olla tõeline euroopalik hüvitis: 2297,3 x 2,5 = 5743,25 krooni (juhul, kui vanuril on vähemalt 44 aastat tööstaazhi) ja Eesti euroopaliku keskmise pensioni osakaal 2004. aasta II kvartali keskmisest kuupalgast 7417 krooni oleks 5743,25 : 7417 x 100% = 77,43% (nagu Sloveenias). Meil võiks see saada reaalseks, kui Toompeal töötaksid tõelised ausad eurooplased, mitte röövkapitalismi kaaspartnerid.
Kunagi maksti ka Eestis lihtpensionäridele euroopalikku pensioni. Näiteks, 1985. aastal suuremale osale uutest pensionäridest (ka minule) määratud pensionid moodustasid 56% või 61% keskmisest brutopalgast (ehk 64% või 71% keskmisest netopalgast) üldtööstaazhi 25 või 35 aasta korral. Tähendab, need pensionid olid Euroopa tasemel. 2004. aasta septembris moodustab kuuhüvitis 25 tööstaazhiaasta puhul ainult 26,43% (1776,8 krooni) ja 35 tööstaazhiaasta puhul vaid 29,19% (1962,7 krooni) 2003. aasta keskmisest töötasust (6723 krooni).
Nagu näha, Eesti röövkapitalismi superahnus ja vanaduspensionäride räige pügamine ületavad igasuguse piiri.
295 tuhande teise Eesti vanaduspensionäri – 21,83% elanikkonnast – vanaduspensionifondi osakaal SKP-st on praegu alla 5%.
Riigikogulasest pensionäri ja teise Eesti eaka inimese keskmiste hüvitiste vahe on kümnekordne.
Kus on väljapääs tekkinud olukorrast? Kas aitaks õiguskantsleri institutsiooni loomine? Või peaks sotsiaalpoliitika Eestis sundühtlustama ELi keskmiste näitajatega?
Või katsuda mõne karmi meetmega Eesti võimuladvikule aru pähe panna?
Julm sotsiaalpoliitika Eestis kestab edasi. Kui kaua veel?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)